VEEBRUAR

​Agatha kinnitab küll endale, et tal pole oma eksabikaasa Jamesi vastu enam tundeid ja ta võib rahulikult Jamesi ja Felicity pulma minna, kuid kui James – endiselt pikk ja nägus – ta laulatuse-eelsel peol kõrvale kutsub ja pihib, et teeks kõik uuest abielust pääsemiseks, ütleb Agatha saatuslikud sõnad: „Lase ta maha!“
Pruut leitaksegi enne laulatust mõrvatuna ning Agathal tuleb mitte ainult ennast ja Jamesi kahtlustustest vabastada, vaid võidelda ka oma elu eest.

​

​Kogu oma elu oli ta nii ema, kolleegide, sõprade kui ka kallima jaoks olnud Kitty Harrison. Kuid ühel päeval saabunud imelik anonüümkiri külvas ta hinge kahtluseseemne. Kui Kitty pärast ema surma ta päeviku leidis, hakkas see seeme jõudsalt idanema. Loetud read panid naise oma päritolus kahtlema ja ta otsustas asjasse maksku mis maksab selgust tuua. Selleks pidi ta aga pääsema mõjuvõimsa pankuri jutule.



​

​
Keskkriminaalpolitsei uurijatel Juhan Roostel ja Argo Alasel on käes pingelised ajad. Nende kolleeg lasi ohtlikul pätil Venemaale põgeneda, kohtuhoones aga jagunevad suhtumised sellisesse ränka rikkumisse üsna täpselt pooleks.



​

​Ühe Mississippi osariigi kauges kirdenurgas asuva linnakese kõrval on sõjaväebaas, kus saavad väljaõppe välismissioonide eriväelased. Nii linnakese kui ka baasi rutiinse elu katkestab ootamatult mõrv: tapetakse noor valgenahaline naine.
Kuna ilmset süüdlast kohe ei leita, satuvad kahtluse alla nii linnaelanikud kui ka baasis teenivad sõdurid. Esimestega peaks tegelema kohalik šerif, mundrikandjaid puudutavat uurimist korraldab sõjaväepolitsei.
Lisaks ametlikult kohale saadetavale major Munrole lähetatakse kaugesse kolkasse ka Jack Reacher. Tema ülesanne on jälgida uurimise kulgu n-ö eemalt. Ta peab looma kontakti kohalike korrakaitsjatega ning kandes erariideid etendama sõjaväest lahkunud, kindla elukohata isikut.
Mõrva uurides selgub, et umbes aastase ajavahemiku jooksul on seal kandis tapetud veel kaks noort naist, kes, tõsi küll, olid mustanahalised, mistõttu nende hukkumise asjaoludega pole ülearu agaralt tegeletud.
Jack Reacher on nagu alati põhjalik ning koostöös šerifi ja oma kolleegi Munroga selgub tõde kõigest mõne päeva jooksul: süüdlast ei pea otsima kaugelt ja kuriteo niidid viivad otsapidi koguni USA senatisse.
​

​Mõnikord on tarvis kaotada kõik, et ennast uuesti leida
Lily Bishop ärkab ühel hommikul ja leiab köögilaualt mehe hüvastijätukirja ning lahutuspaberid. Kõigest mõne nädala eest mehe töökoha pärast Alabamasse kolinud Lily on meeleheitel, aga toidupoe teadetetahvlil nähtud kuulutus, kus pakutakse juuksuri töökohta kohalikus pensionäride asumis, annab talle pelgupaiga seniks, kui ta mõtleb läbi oma järgmisi samme.
Rose Carrigan ehitas aastaid tagasi Safe Harboris väikese pensionäride küla – kuid peagi jättis mees ta maha, sõites ära koos oma assistendiga. Nüüd on ta range juhataja, kes peab silmas, et elanikud järgiksid tema karme reegleid. Rose hoiab kõigiga distantsi, kaasa arvatud omaksed. Aga kui Lily tuleb otsima tööd ja elukohta, hakkab Roseʼi külm väliskiht sulama.
Lily ja Roseʼi vahel sõlmub ootamatu sõprus ning Lily juuksurisalong kujuneb kiiresti kohaks, kus jagatakse omavahel asumi keelepeksu ning tulevad ilmsiks isegi mõned saladused. Lilyl tekib varsti sümpaatia Roseʼi vennapoja Rawlinsi vastu, kes on üksikisa ja krevetipüüdja, ning kel on juba kogemusi elu uuesti alustamises – ja üks külla elama asunud mees on sisse võetud Roseʼist.
Ei Lily ega Roseʼi elu pole kujunenud nõnda, nagu nad ootasid, aga suvi sunnib neid mõlemaid imestama, kas elu ja armastus ei paku neile rohkematki, kui nad seni on kogenud.
​

​Te olete mind nimetanud eeskujuks, ikooniks ja veel mitmete ülistavate nimedega. Ma ei ole ikoon, olen lihtne NAINE, kes soovib oma elu seada õigele rajale, et elada tulihingeliselt ja õnnelikult. Jah, olen seda tüüpi küll, et olen nende eesmärkide nimel valmis liigutama mägesid – unustamata sealjuures inimesi, kes mind minu teel edasi aitavad. 
Üks on aga kindel: ma soovin jätta siia ilma endast jälje. Jälje eelkõige oma lapse ellu, et olla hea ja unustamatu teejuht ja olla parim ema, kes ma olla oskan. Ma ei ole tühi koht, kes kunagi sündis ja kunagi sureb... Ei. Ma olen oluline ja seda oled ka sina.
***
Kui mõelda iseenda elu üle – kes ma olen, mida ma sellelt elult soovin, siis siin ja praegu hoiadki sa käes ühte minu realiseerunud eesmärkidest.
Raamatu kirjutamine oli mulle esmakordne kogemus, kuid see oli ootamatult meeleolukas rännak nii iseenda lapsepõlves kui ka aktiivsetes lava-aastates. Avastasin, et olen üks VÄGA õnnelik inimene. Toetavad ja hoolivad, kuid ka „koolitavad“ inimesed on mu kõrval käinud terve minu elu. Aitäh teile kõikidele selle eest!
Aitäh, et kuulate minu muusikat. Aitäh, et elate kaasa nii minu õnnestumistele kui ka tagasilöökidele, ja suur, suur aitäh, et oled otsustanud lugeda ka minu raamatut. Hindan seda kõike väga!
Alati armastusega
SYNNE VALTRI
***
Synne Valtri on palavalt armastatud eesti laulja ning laulukirjutaja. Suure­ma tuntuse saavutas ta aastaid tagasi ansambliga Patune Pool, mille tegevuse lõpetamise järel jätkas Synne väga edukat soolokarjääri. 2018. aastal avaldas ta oma esimese soolosingli „I’ll Do It My Way” ja osales sama lauluga ka konkursil Eesti Laul 2019.
Aastal 2019 asutas ta ansambli Synne Valtri Band, mis on leidnud koha paljude eestlaste südametes, samal aastal osales Synne Valtri lauluvõistlusel Eesti Laul 2020 looga „Majakad”, esitades seda koos ansambliga Väliharf.
2018. aastal lõi ta endanimelise brändi ning asutas e-poe, mille toodete hulka kuuluvad käekotid, käekellad, särgid ja palju muud. Synne on abielus ning tal on tütar Sandriin.

​„Hea, parajalt humoorika tooniga romaan.“Skånska Dagbladet.
„… põnev ja stiilne lugu." Svenska Dagbladet.
Kummalistel asjaoludel kaob kriminaaluurija Harriet Vesterbergi parim sõbranna Lisa. Mõne aja pärast uhub meri Lervikenis kaldale tundmatu mehe surnukeha, kelle nahal on söövitusjäljed. Seejärel kaob jäljetult Lervikeni kohalik napsilembene kalur. Kas Lisa kadumise, kaldale uhutud surnukeha ja kadunud kaluri vahel võib olla seos? Harriet püüab mõistatustele jälile jõuda.
Samal ajal Lervikenis toimuva uurimisega valmistutakse Landskronas ette Euroopa Liidu ministrite tippkohtumiseks. Kõik politseijõud peavad igapäevase töö kõrvalt osalema suursündmuse turvamisel. Lervikenist pärit rahvuskonservatiivsete vaadetega poliitik saab võimaluse pidada tippkohtumise avakõne, keda Harrieti ülemus igati toetab, lootes lähenevast meediatähelepanust kasu lõigata ja politseiameti valupunktidele leevendust leida.
Meie ees avaneb kohalike elanike galerii, kellest igaühel paistab olevat varjatud külg, millest keegi teine midagi ei tea. Sama kehtib ka Harrieti peene advokaadist peigmehe Rikardi kohta.
„Varjumäng” on maalilises Lervikeni kalurikülas aset leidva „Lervikeni mõrvade” sarja teine raamat, mille nutikas, ent sugugi mitte täiuslik peategelane Harriet võidab kõigi lugejate südamed.
​

​Hunteri ja Sara jaoks oli abiellumine lihtne.
Tõeline armastuseproov on just kokkujäämine.
Hunter Cabot armastab sügavalt kaht asja: rahvusvahelist teekompaniid, mida ta on aidanud oma isal üles ehitada, ja oma naist Sarat. Alates hetkest, kui ta nägi esimest korda naise säravat naeratust nende kolledži kampuses aastaid tagasi ja sügavalt armus. Ent nüüd, teised pereliikmed tagant tõukamas, et edukat perekonnaäri müüki panna, ja Sara leinamas korduvaid ebaõnnestunud rasedusi, seisab mees järsku silmitsi ohuga mõlemad kiindumused kaotada.
Halastamatu ambitsioonikus, mida Sara kunagi Hunteris imetles, tõukab neid nüüd teineteisest lahku. Iga arstikonsultatsioonilt puudumine, ärajäetud õhtusöögikohting ja peretüli rõhutab nende erinevaid eelistusi. Sellegipoolest võitleb Sara, et luua kodust elu, mida nad olid kujutlenud, kuni rahutukstegevad arengud – nii isiklikud kui ka ametialased – neid murdumispunkti kannavad.
Kui armastus pannakse äärmuslikult proovile, kas suudavad Hunter ja Sara peatada omavahelise võitluse piisavalt pikaks ajaks, et seista oma abielu eest?
​

​Posy Montague seitsmekümnes sünnipäev on lähenemas. Ta elab ikka veel ilusas suguvõsamajas Admiral House’is keset Suffolki imekaunist loodust, kus ta lapsepõlves koos armastatud isaga liblikaid püüdis. Posy teab, et peab tegema piinarikka otsuse ja maja maha müüma.
Siis aga ilmub minevikust välja üks mees – tema esimene armastus Freddie, kes ta viiskümmend aastat tagasi hülgas ja ta südame murdis. Posy, kes maadleb juba niigi oma täiskasvanud lastega seotud probleemidega, ei taha uskuda, et Freddie on temasse taas armunud. Posy ei tea ka seda, et Freddie ja Admiral House varjavad sünget saladust, mis peagi päevavalgele tuleb.
„Liblikatuba” on haarav ja mitut põlvkonda ühendav lugu, millesse „Seitsme õe” raamatusarja autor Lucinda Riley on talle iseloomulikul moel põiminud unustamatud tegelaskujud ja südantlõhestavad saladused.
​

​Elin on töötanud perearstina kaks aastakümmet. Pea sama kaua on ta olnud abielus Akseliga. Kuid enne Akselit oli Bjørn, kes ilmub ootamatult välja Facebookis ja pöörab kogu elu pea peale. Elin kolib elama oma arstikabinetti, kus kogu päeva marsivad sisse-välja tema patsiendid. Ja kodumaja terrassil istub vihane Aksel, kui ta just ei ole nende lahutatud naabrinaise Groga voodisse läinud.
„Surmahaigus“ on romaan eneseunustamise needusest ja eituse õnnistusest. Selle raamatuga nihutab Nina Lykke meditsiiniteemalise romaani piire. Tema teos on sotsiaalse satiiri ere näide, keskeakriisi ja purunenud abielu meeleolukas „kliiniline ja satiiriline“ analüüs, mille teeb särav arstikitlis peategelane Elin. Nina Lykkel on tänapäevase Jane Austenina imeline võime tüüpilisest universaalsest rumalusest läbi näha ja selle üle ironiseerida. Kirjeldades valge keskklassi elu talumatut kergust, näitab autor meile selle aja rumalust, milles me elame, minetamata sealjuures empaatiavõimet. Kui hea kirjanduse eesmärk on panna lugejat oma ellusuhtumist muutma, siis on Lykke oma „Surmahaigusega“ selle saavutanud.
Nina Lykke (s 1965) debüteeris 2010. aastal kriitikute tunnustuse võitnud novellikoguga. Tema romaan „Oppløsningstendenser“ (2013) pälvis samuti kiitvaid arvustusi. 2016. aastal ilmunud „Nei og atter nei“ sai Lykke läbimurderomaaniks. „Full spredning – en legeroman“ („Surmahaigus“) on Nina Lykke neljas raamat ja selle eest pälvis ta 2019. aastal Norra kirjanduse Brage auhinna.
​

​Ajakirjanik Ene Pajula on avaldanud viimastel aastatel Postimehes ja Õhtulehes elulisi väikese vimkaga arvamuslugusid, kasutades kolumnistinime Mammi.
Samas võtmes ja laheda huumoriga on kirjutatud ka tema isiklik ja peaaegu eluaegne kaaluvõitluse lugu, mille keskmes on kaalu mõju tervisele ja mure, miks kaal ei püsi stabiilne, vaid kõigub oma menüüd hoolega jälgides ikka rohkem kui tahaks.
Ene Pajula arutleb raamatu saatesõbas nii. „Ülekaaluga olen olnud hädas teismeeast peale. Kas mul on elus sellepärast midagi tegemata jäänud? Ei ole. Kas mul on pereelu pidamata elamata jäänud? Ei ole. Kas ma olen sellepärast sõpru kaotanud? Ei ole.
Kas mu värava taha oleks tekkinud meeste järjekord, kui oleksin olnud kondisem? Vaevalt küll, kuigi päris kindlalt ma seda väita ei saa, sest see võimalus (kondine olla) on jäänud paraku tükatiseks ja lühiajaliseks.
Miks ma üldse peaksin sel teemal veel tõmblema? Miks ma ei võiks endaga rahu teha ja olla, nagu olen? Igatahes on etem olla rõõmsameelselt roosa ja ümarik kui kibestunud ja kõhn.“
Ene Pajulal on varem on varem ilmunud raamatud „Saarest Suureni – 100 aastat Lääne maavalitsust“, „Kuldne aeg“ ja „Olin kuueteistkümnene“. 
​

Võluvad õnneotsingud
See Constantijn van Lindemann võib Augusta lihtsalt hulluks ajada!
Kuhu Augusta ka ei läheks, mees on alati kohal – kutsub ta välja, teeb talle komplimente, saadab tohutuid tulbikimpe, vahel isegi suudleb.
Augusta peab tunnistama, et see meeldib talle, eriti need suudlused. Aga kui ta avastab, et Constantijni elus mängib olulist rolli glamuurne Susan, siis kuidas saaks ta enam meest tõsiselt võtta.

​

​Pole midagi imelisemat kui armumine päikese all, jalad liivas.
Sydney Flynni jaoks on tema perekonna armastatud Tähesära rannamaja püha pelgupaik. Rannal sätendava türkiissinise vee piiril asuv maja on ideaalne koht, kus otsast alata ja oma kildudeks purunenud elu uuesti üles ehitada. Seda hetkeni, kui tema põlved Nate Hendersoni nägemisest nõrgaks lähevad.
Teismelistena veetsid Sydney ja Nate suved teineteisele hellusi kõrva sosistades ning lubasid igavesti kokku jääda. Sydney ei oleks iial osanud arvata, et nooruspõlve kallim purustab ta südame ning Tulikärbse rannalt kordagi tagasi vaatamata minema sõidab.
Nüüd, kui Sydney teda oma õe pulmas üle pika aja uuesti näeb ja nende pilgud üle külaliste ridade kohtuvad, ei tunne ta meest peaaegu äragi. Kahe jalaga maa peal poisi asemel, kelle isa oli kalamees ning kes alati rannasärgis ja plätudes ringi käis, seisab Sydney ees disaineriülikonnas edukas laulukirjutaja, kantrimuusika superstaar. Kuid sellest hoolimata äratavad mehe pimestavalt sinised silmad ja õrn naeratus Sydneys tunded, mida arvas ammu vaibunud olevat.
Nate on tagasi, et omaaegne eksisamm heaks teha, kuid kas Sydney suudab põhjustatud südamevalu talle andestada? Ja seekord ei puuduta see ainuüksi teda – Sydney kasvatab üksi poeg Robbyt, kes on talle tähtsam kui miski muu siin ilmas ja nii on ta väga ettevaatlik, keda ta nende ellu lubab. Kas ta võib uskuda, et Nate on tõesti muutunud?
Ja nagu Nateʼi pärast muretsemisest üksi ei piisaks, kogunevad Sydneyle alati turvapaigaks olnud Tähesära rannamaja kohale murepilved, kui päevakorda tõuseb selle kõrvale plaanitav uusarendus. Kas Nate ja Sydney suudavad oma minevikust üle saada, et päästa Tulikärbse rand ja maja, mis seotud nii paljude mälestustega? Või jäävad nad ühe hooga ilma nii linnast, mida nad mõlemad jumaldavad, kui ka oma armastusest?
​

​Kõik selles perekonnas varjavad midagi
Hetkel, mil Lucy oma abikaasa emaga kohtus, mõistis ta, et ta pole selline minia, keda Diana oli vaimusilmas oma täiuslikule pojale ette kujutanud. Ehkki ta oli kogu aeg erakordselt viisakas, sõbralik ja väga lahke, jäi Diana, vaatamata Lucy pidevatele poolehoiukatsetele, minia suhtes jahedaks. Ning kuna Diana oli kogukonna tugisammas, naispagulaste eestkõneleja ja aastakümneid õnnelikult abielus, ei olnud kellelgi tema kohta halba sõna öelda… peale Lucy.
See oli seitse aastat tagasi.
Nüüd on Diana surnud ja tema surnukeha lähedalt leiti enesetapukiri, mis annab mõista, et ta ei soovinud sisikonda hävitava vähi tõttu enam elada.
Kuid lahkamisel kasvajat ei leita.
See-eest leitakse jälgi mürgist ja tõendeid lämmatamisest.
Kes küll võis Diana surma soovida? Miks ta viimasel tunnil testamenti muutis ning mõlemad lapsed ja nende abikaasad pärandist ilma jättis? Ja miks Lucy ämma lahkumise üle eriti ei kurvasta?
Mõranenud suhted ja sügaval peituvad perekonnasaladused haaravad selles Sally Hepworthi ootamatute pööretega paeluvas romaanis lugejat iga leheküljega üha enam.
​

​Carolin ärkab võõras ja veidras ümbruses, kopituslõhnalises toas, mis on pärit kui eelmisest sajandist. Esiteks on vaja muidugi nuputada plaan, kuidas vabadusse pääseda. Kuna see aga lihtsalt ei lähe, on neiul aega mõelda muule: kes on ta vangistaja? miks ta siin on? Sellele viimasele küsimusele vastust otsides satub Carolin vihjetele, mis viivad ta minevikku ja löövad mõrad tema seni nii täiuslikku maailma.
Noorteromaan „Täiusliku elu hind“ märgiti ära kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel.

​Fantastiline… minu absoluutne lemmiksari! – Shari Lapena
Esimene tüdruk pääses eluga. Järgmisel ei pruugi nii hästi minna.
Oxfordi külje alt leitakse sihitult ekslev teismeline tüdruk, kes on endast väljas ja segaduses. Tema kirjeldus juhtunust on õudust tekitav. Ta rööviti otse tänavalt, kus talle kilekott pähe tõmmati ja ta eraldatud paika viidi; mis sellele järgnes, kõlab kangesti seksuaalrünnaku moodi. Ometi keeldub tüdruk süüdistust esitamast.
Inspektor Fawley hakkab juhtunut uurima, kuid ilma tüdruk abita on tema käed seotud. Kas tüdruk varjab midagi? Aga mida? Ja miks on Fawleyl tunne, et ta on sellise juhtumiga juba korra kokku puutunud?
Siis läheb kaduma järgmine tüdruk ning Adamil ei ole enam valikut: ta peab oma minevikule otsa vaatama. Sest vastasel juhul ei pruugi seekordne ohver pääseda…
Tõeliselt haarav! – Peter James
Cara kirjutamisstiil on intelligentne ja reibas. Tema tegelaste hingamine oleks raamatulehekülgedel otsekui kuulda. – Jane Corry
Meisterlik, haarav, keerdkäike täis romaan. – Rosamund Lupton
Üks parimaid kriminulle, mida ma elades lugenud olen! – Kathryn Croft
Kiire tempoga ja vaimustavate tegelastega romaan. Ma ei teadnud lõpuni välja, kes on süüdlane – ja lõpplahendus oli suurepärane! – Fiona Barton
Meenutas mulle parimas vormis Hitchcocki, kus üks pööre järgneb peadpööritaval kiirusel järgmisele.– Daily Mail
Raamat täis põnevuse labürinte. – Ian Rankin

​Andrus Mikiver oli 24. aastane, kui otsustas kergema raha ootuses minna Peruust narkomuulana narkootikume
tooma. Läks aga nii, nagu paljude sellele teele asunutega – ta tabati lennujaamas ning mõisteti üheksaks aastaks vangi.
See raamat räägibki Andruse elust vanglas. Kuid mitte ainult. See on lugu ühe eluga kimpus olnud poisi elust, kes võib elada ka sinu kõrval. See avab ka kuritegelikule teele asumise tagamaid, millest on õppida meil kõigil, ning annab teadmise, et kui südamest soovida, on võimalik ka paranemine.
​

​Jalgsirännak tõstatab alati palju küsimusi: kuidas säästa energiat, mil moel hoiduda vigastustest, mida tuleb arvestada kapriissete ilmaolude puhul ja kuidas püsida heas tujus.
Seekordne rännak tähendas mulle 3000-kilomeetrist matkarada, mis kulges Uus-Meremaa ühest otsast teise. Kogu teekonna plaanisin läbida ilma rahata. Teadmatus, risk ja põnevus olid garanteeritud!
145 päeva kestnud retkel tegin tutvust saareriigi pika rannajoone ja ürgsete metsadega, ronisin mööda lumiseid mäeahelikke ning turnisin vulkaanidel, laskusin orgudesse, kus pidin ületama ettearvamatuid jõgesid, võitlesin talvistes oludes külma ja näljaga. Karastusin pidevalt, kuni nappide pääsemiste ja hüvastijätukirjani välja. Ent marssisin ka farmimaadel, külateedel ja suurlinnatänavatel. Kogesin võimsat loodust ja kohtasin värvikaid persoone. Õppisin tundma kohalikku kultuuri: maoori hõimudest ja Euroopa maadeavastajatest modernse elu ja tavadeni.
See matk pani proovile mu füüsilised võimed ja tahtejõu, teisalt tõstis enesekindlust – esmapilgul võimatu muutub teostatavaks, kui seda tõesti soovida.

JAANUAR

​Mõrvalood Kopenhaagenis
Kørneri ja Werneri teine lugu
Kopenhaagenis on sügis. Linna kohal ladistab paduvihma, kui südalinna purskkaevust leitakse alasti naise laip. Surnukehal on kummalised sümmeetrilised sisselõiked ja ta on verest tühjaks jooksnud – seesugust mõrvaviisi ei ole politsei kunagi varem näinud.
Uurimine viib inspektor Jeppe Kørneri ja tema kolleegid arstide ja õdede, patsientide ja lähedaste sekka, tervishoiusüsteemi, kus mured on tõsised ja ambitsioonid suured. Jeppe paariline, Anette Werner on sünnituspuhkusel ja tema asemel on Jeppe kaaslaseks pikaldane vanemaealine inspektor Falck. Anette omakorda püüab sisse elada emarolli ja samal ajal omal käel juhtumit uurida. Viimane on kergem kui esimene. Aga sugugi mitte ohutu.
Ja kuidas läheb nuuskur Esther de Laurentil? Teda vaevab raskemeelsus ja ta külastab psühhiaatrit, kes varjab ise tumedaid saladusi. Võrk tõmbub koomale, aga kelle ümber? Kas võrku jäävad need, kelle vaim on habras, või teised, kes nende eest hoolt kannavad?
Katrine Engberg on edukamaid Taani naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 15 keeles. Kopenhaageni Østerbro linnaosa on Katrine kodu juba tema lapsepõlvest saati, praegu elab ta seal koos oma poja ja mehega.
​

​Ootamatu kojutulek toob lootuse ja tervenemise kolme põlvkonna naistele...
Elu, millest Olivia Harper alati unistas, polnud viimasel ajal eriti unenäoline. Kuueteistkümne tunni pikkused tööpäevad ei paku rahuldust ja tema endine kihlatu tahab ühtäkki jätkata sealt, kus neil oli pooleli jäänud. Aga kui Olivia kuuleb, et ema Juliet, kellest ta on kaugenenud, on saanud õnnetuses tõsiselt vigastada, ei jää Livil muud üle, kui pakkida oma asjad kokku ja sõita California põhjaranniku kaunisse Cape Sanctuary linnakesse.
See on kõigest paariks nädalaks – vähemalt nii Liv end rahustab. Aga kui ta Cape Sanctuaryle lähemale jõuab, kummitavad teda taas valusad mälestused. Õde Nataliest, elurõõmsast ja kirglikust vanemast õest, kes langes sõltuvuse ohvriks. Tülidest emaga, kes andis õele igal sammul järele. Üledoosist, mis röövis Natalie elu ja mille tulemusena jäi ta nüüdseks teismeline tütar Caitlin orvuks.
Liv üritab leida tasakaalu oma vajaduste, vigastatud ema eest hoolitsemise ja kangekaelse pahura viieteistaastasega suhtlemise vahel ning selle käigus saab selgeks, et kõik kolm Harperi naist on varjanud üksteise eest südantlõhestavaid saladusi. Kui need saladused paljastatakse, näevad Liv, Juliet ja Caitlin, et perekondlike haavade parandamiseks ja andestuse leidmiseks pole mitte kunagi liiga hilja – ega liiga vara.
​

​New York Timesi menuraamat
Lydia on surnud. Aga seda nad veel ei tea ...
Marilyn ja James Lee on otsustanud, et just nende lemmiklaps Lydia teeb teoks kõik unistused, mis nende endi jaoks omal ajal kättesaamatuks jäid: Marilyn näeb tütart arstina, mitte koduperenaisena; James soovib, et Lydia oleks koolis populaarne ja aktiivse seltsieluga.
Kui kohalikust järvest leitakse Lydia surnukeha, vallandub Leede niigi napilt tasakaalus püsinud perekonnas kaos. Süütundest vaevatud James valib tee, mis võib ta abielu hävitada. Painatud ja kättemaksuhimuline Marilyn tahab iga hinna eest leida süüdlase. Lydia vend Nathan peab juhtunus kindlalt vastutavaks Jacki, naabruses elavat „paha poissi“. Tegelikult on noorim laps, Hannah, ainus, kes teisi jälgides neist palju enamat taibata oskab ning võib olla ka ainus, kes tõde aimab.
„Kõik, mis ma sulle rääkimata jätsin“ on valus ja sügavalt liigutav lugu perekonna, juurte ja kodu tähendusest. See paeluv ja tundlik perekonnaportree kujutab kultuurides ja perekondades laiutavaid kuristikke ja kirjeldab ilmekalt, mil moel emad ja tütred, isad ja pojad, abikaasad alati üksteise mõistmise nimel pingutavad.
Eesti keeles on ilmunud ka Celeste Ng raamat „Sädemest tõuseb leek“ (2018).

​Moonlight Harbori linnakesel on vaja turiste veenda, et rand on ikka parim koht – ka siis, kui päikesepaiste kaob talveks lõunasse. Jenna Jonesil, Driftwood Inni uuel omanikul, on suurepärane idee: korraldada jõulueelne festival „Rannapidu koos jõuluvanaga”.
Jenna viskub rõõmsalt pidustuse ettevalmistustesse. Peale selle on ta väga hõivatud võõrastemaja pühadeks dekoreerimise, sealsete ettevalmistuste ja tubade reserveerimisega festivali ajaks. Ning kahe toreda, kuid väga erineva mehega, kes püüavad võita rohkem tema aega ning suuremat osa südamest. Jenna on ülepeakaela koormatud, ent õnnelik. Ka tema tülikas eksmees ei ole pildilt kadunud, kuid siiski tundub elu nii täiuslik, kui tal üldse kunagi on olnud.
Kuni ilm pöörab tema festivali farsiks. Äkki ei kalla emake loodus mitte ainult vihma Jenna paraadile, vaid see vana nõid püüab autoplatvorme ja nendel istuvaid printsesse lausa merre puhuda. Varsti on kõigil elekter kadunud ning linnast välja viiv tee läbi lõigatud. Kusjuures Jenna motell on rahvast täis.
Kui ka elektrigeneraator sureb välja, ei ole ta kindel, et tema ja ta külalised üldse kuni uusaasta tulekuni hinges püsivad. Aga kui inimesed hoiavad veidigi kokku ja neil on piisavalt pühademeeleolu, võivad kõik leida, et elu – ja jõulud – on rannas alati toredad.
​

​Uus põnevussari, kus kuriteopaigaks on Öland.
Hanna Duncker on politseiuurija, kes isa surma järel pärast 16-aastast pausi kodusaarele naaseb. Hoolimata kõigest, mis seal kunagi juhtus. Hoolimata pilkudest ja kuulujuttudest kuulub ta ikkagi sealsesse mereäärsesse külakesse.
15-aastane Joel, keda on jõhkralt pekstud, leitakse surnult Möckelmosseni puhkeplatsilt. Joel oli Hanna parima sõbranna poeg ning juhtum saab Hanna südameasjaks.
Nii inimese kui ka politseinikuna on Hanna see, kelle minevik on temast voolinud, ta on ellujääja, kellest saame lugeda mitmest raamatust: Ölandi kuritegude sari arutleb selle üle, kuidas on elada kuriteo järellaines, kui inimene ei suuda lõigata katki sidemeid oma mineviku ja kodukandiga.
Johanna Mo on pärist Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde. Sarja esimene raamat „Öölaulik“ ilmub 17 keeles.
Autori kiri raamatupoodidele ja lugejatele
Olen alati teadnud, et kirjutan kord Ölandist, ja kui mõte Hanna Dunckeri seeriast mulle pähe turgatas, tundsin, et õige aeg on käes.
Ma kasvasin üles mandril Kalmari linna lähedal, aga mu vanematel oli saare idakaldal maamaja. Öland on kriminaalloole igati sobiv sündmuspaik, sest see on inimtühi ja karge loodusega koht. Meri on alati lähedal, aga samuti minevik, ning saar on muistiseid täis. Suurt osa saarest katab alvar, loopealne, mis on nii kivine, et seda maad ei ole võimalik harida. Kuid saarel on siiski ka põllud, suur salumets ja palju tillukesi mõne majaga külasid.
Esimesed kaksteist õnnelikku eluaastat veetis Hanna Duncker Ölandi idakaldal Gårdby külas. Siis suri äkki Hanna ema ja isa käis alla. Hanna koolilõpunädalal vahistati isa süüdistatuna mõrvas. Hanna pages Stockholmi ja temast sai politseinik. „Öölaulik“ algab hetkest, kui Hanna on just Ölandile tagasi kolinud, sedapuhku Kleva külla, ja alustab tööd uurijana Kalmari politseis. Tagasi pöördub ta arusaama tõttu, et kuulub Ölandile, kuid naasmist õhutas ka tunne, et elus edasi minekuks peab ta juhtunul sarvist haarama.
Hanna Dunckeri seeriaga tahaksin muu hulgas kirjeldada seda, mis juhtub, kui keegi lähiringkonnast on sooritanud kuriteo. Kui olin viieteistkümneaastane, võeti taksojuht Dusanka Petréni tapmise eest kinni kolm noormeest. Sellest rääkisid Kalmaris peaaegu kõik, sest poisid olid pärit just sealt. Tapjad oli värvanud naise endine abikaasa.
Ent mina mäletan kõige rohkem vaikust. Meie peres sellest ei räägitud. Noormees, kes kaasaaitamises süüdi mõisteti ja keda ajakirjanduses nimetati ajuks, oli mu õe poiss-sõber. Me käisime nende perekonnaga läbi. Üks poistest töötas minuga samas kohvikus.
Algusest peale on see mu põnevuslugude kirjutamist suunanud: mis paneb inimese tapma? Kuidas mõjub see ümberkaudsetele, nii ohvri kui ka kurjategija omadele? Alles nüüd söandan viimati nimetatule tõeliselt lähenema hakata – jutustades loo Hanna Dunckerist ja tema isast.
Loodan, et teid paelub Hanna Duncker ning köidavad tema eneseotsingud (kuhu ma kuulun?) ja vastused, mis puudutavad tapmist, milles ta isa süüdi mõisteti. Muidugi loodan ka seda, et hakkate Ölandi armastama samavõrra kui mina.
Soojade tervitustega
Johanna Mo

​„Ma olen revolutsioon.” Frida Kahlo
Mehhiko, 1925. Frida tahab saada arstiks, kuid tema unistuse purustab ränk õnnetus. Ta armub geniaalsesse maalikunstnikku Diego Riverasse ja sukeldub kunstimaailma, mees julgustab teda looma – ja petab teda. Frida on sügavalt haavunud. Teadmisega, et õnne saab vaid laenuks, viskub ta ellu. Pariisi sürrealistid langevad ta jalge ette, samuti Picasso ja Trotski. Frida astub oma rada, nii oma piltide edu tähistades kui ka saatuselööke vastu võttes – ent siis seisab ta silmitsi otsusega, mis muudab küsitavaks kõik, millesse ta seni uskunud on.
Caroline Bernard on Tania Schlie pseudonüüm. Juba kakskümmend aastat töötab kirjandusteadlane vabakutselisena. Talle meeldib mõelda välja lugusid tugevatest naistest, otsides oma kangelaste eeskujudeks päriselt elanud isikuid.
Bernardi romaan erakordsest mehhiko kunstnikust Frida Kahlost on kuulunud Saksamaal kuude kaupa bestsellerite hulka ja on ilmumas tõlgetena mitmes keeles.

​Mitte keegi ei tunne sind paremini kui õde...
Vanavanematelt päritud loomade varjupaika juhtides on Autumn ja Ember Somerset kõiges ühel meelel. Muudes asjades eriti mitte. Kohusetundlik Autumn eelistab kodus diivanil lugeda, Ember aga linna peal pidutseda. Pärast Autumni eelmise suhte katastroofilist lõppu on tegemist puhtalt enesekaitsega, aga kui tema keskkooliaegne armastus tuleb linna tagasi koos imearmsa väikese tütrega, äratades mälestusi, mida oleks parem minevikku jätta, on Autumnil abi loota vaid ühelt inimeselt...
Emberi vabameelse pealispinna all on valu. Ta tõukab Autumni meelsasti teise võimaluse poole, aga kas oma südamega riskida? No ei. Mida lähemale Autumn oma loo õnnelikule lõpule jõuab, seda enam arutleb Ember, millest ta ise ilma jääb ja kas poleks mitte aeg samuti julge olla.
Suvi Kentuckys Sunsetis tähendab pikki palavaid päevi ja vahel ka üllatavaid uusi algusi. Selle kõige keskel on õdede side, mis aitab Autumnil ja Emberil leida tee elu ja armastuse juurde, mida mõlemad vajavad.

​Claire Cooki elu tundub täiuslik: ta on abiellunud Cookide suguvõssa, mis on peaaegu sama tähtis poliitiline dünastia kui Kennedyd, tal on maja Manhattanil, teda ümbritseb luksus ja terve armee teenijaid, kes tema elu korraldavad. Paraku on see ainult fassaad. Keegi ei tea, et Claire on mitu kuud pidanud plaani, kuidas haihtuda.
Juhuslik kohtumine lennujaama baaris viib ta kokku naisega, kes tundub elavat samasugust elu – kohutavat. Koos langetatakse otsus vahetada piletid: Claire lendab Evana Oaklandi ja Eva Claire'ina Puerto Ricosse. Kuid teel Puerto Ricosse kukub Eva lennuk alla ...

​Juba 30. eesti keeles ilmunud Hamish Macbethi loos peab see punapäine Põhja-Šoti mägismaa konstaabel päästma nii iseenda kui oma kuningriigi – Lochdubhi politseijaoskonna.
Kui ta ainult poleks öelnud neid saatuslikke sõnu „Võtan kaheraudse ja lasen sel närukaelal pea otsast!”, mille järel leitakse rannalt Cyril Sessionsi, noore auahne ja edasipüüdliku politseiniku kuulihaavaga surnukeha!

„Tütar” on Neshovite saaga kuues raamat, järg romaanidele „Berliini paplid”, „Erakvähid”, „Rohelised aasad” (eesti keeles kõik 2008), „Andestada saab alati” (2017) ja „Elunautijad” (2018). Margido on lahkunud ja Torunn Neshovi matusebüroo juhtimise üle võtnud, jätkates samal ajal ka vana talu enda omaks muutmist. Aga kui ta soovib oma perekonnanimeks võtta Neshov, katkeb hetkega vaikselt üles ehitatud hea kontakt emaga. Pealegi on tallu oodata külla Erlendit kogu tema seitsmeliikmelise Taani perega. Torunn on murede käes murdumas. Asja ei tee ka paremaks Kai Rogeri poolt Erlendi lastele rõõmuks toodud kaks põrsast. Torunni jaoks on sead läbitud eluetapp, nagu ka Erlend ja Kai Roger. Aga seekord saab Torunn näha, mis puust Erlend tehtud on. Ja võib-olla on lõppkokkuvõttes Kai Rogeril nii mõneski asjas õigus. Selle raamatuga tõmbab autor saaga lahtised otsad kokku. See on Torunni raamat: romaan naisest, kes on terve oma elu põgenenud, aga nüüd lõpuks julgeb võtta vastutust, seista enda eest ning valida armastuse. Norra kirjanik Anne B. Ragde (snd 1957) on kirjutanud hulgaliselt romaane ja novellikogusid. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Sigrid Undseti eluloo eest pälvis ta Norra kõrgeima kirjandusauhinna. Suurima tunnustuse on ta saavutanud mitmete auhindadega pärjatud Neshovi-raamatutega. Saaga põhjal on valminud populaarne telesari. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaanid „Öine soov” (2010) ja „Ma teen su nii õnnelikuks” (2012).
​

​„Matilda” on kolmas romaan Leelo Kassikäpa triloogiast „Kui vanad naised armuvad”.
Peategelane Matilda jääb noorelt leseks, üksi kahte poega kasvatama. Abi ei ole kusagilt loota ja naisel on tükk tegemist, et poegadel ei oleks millestki puudust. Ta annab endast parima ega mõtle isiklikele vajadustele. Kui pojad saavad täisealiseks ja nende Mustamäe kahetoalisest korterist välja kolivad, taipab Matilda, et nüüd on kätte jõudnud tema enda aeg. Kuniks veel jõuab möödalibiseval elul sabast kinni haarata, tuleb midagi ette võtta. Naine asubki otsustavalt tegutsema ja tema püüdlused kannavad vilja. Matilda teele satub erineva elulaadi ja ellusuhtumisega mehi. Naine saab tunda nii rõõmu kui ka kurbust, aga tema jaoks ei ole väljapääsmatuid olukordi. Tunneli lõpus on valgus.
​

​Soo on Oskar Lutsu põnevaim ja terviklikem jutustus, mis oma peenete psühholoogiliste keerdkäikudega rahuldab ka kõige nõudlikumat lugejat.
Noor kunstnik Toomas Haava naaseb Pariisist täditütre sootallu ning mässib ennast tahtmatult konflikti hirmsa ja vägivaldse Madjakuga, kes ahistab kohalikku tütarlast Hildat. Kaunist ja salapärast tüdrukut hüütakse Metskassiks ning edevaloomuline Toomas avastab ennast järsku keset hirmuäratavat võitlust armastuse pärast, kus on kaalul ei rohkem ega vähem kui tema enda elu.


​

​„Te peaksite uuesti abielluma.“
Beatrice tundis Gijs van der Eekerkile kaasa. Väikese lapsega lesk, kellel oli arstina palju tööd, vajas loomulikult kedagi koduse elu eest hoolitsema. Neiu ei oleks aga osanud selle peale tulla, et mees otsustab seda kohta talle pakkuda. Tema naisena oleks Beatrice’il mugav elu ja kõik hüved, mida raha eest saab. Ent mis siis, kui Gijs ei suuda talle pakkuda seda, mida ta tõeliselt soovib – armastust?


​

​Rowan Hill on täiuslik kodu, aga kas see saab olla Lizzie kodu?
Lizzie tahab üle kõige alustada algusest ja mineviku seljataha jätta, nii et kui talle pakutakse võimalust elada ja töötada imekaunis maamõisas Rowan Hillis, kus toimetab elurõõmus kunstnike ja käsitööliste kogukond, on see nagu unistuse täitumine.
Varsti pärast tema saabumist hakkavad aga õnnetused ja väärarusaamad kõikide Rowan Hilli asukate õnne ja elatist ohustama. Kui kahtlus langeb Lizziele, avastab ta, et minevikku polegi niisama lihtne unustada.
Et hoida kinni elust, mida ta alles hakkas endale rajama, peab Lizzie avastama tõe enne, kui kõiki asjaosalisi tabavad katastroofilised tagajärjed. Selles südantsoojendavas loos sõprusest, kaotusest ja armastusest on panused kõrged, aga tasu seda väärt. Kui Lizzie suudab endale truuks jääda, leiab ta ehk midagi, mida on lapsest saadik ihaldanud – koha, mida saab pidada koduks.
​

​Ann Cleevesi Shetlandi-sarja kaheksas ja viimane romaan „Kulutuli“ viib lugeja tuttavatele radadele, seekord väljamõeldud külla Deltanessi Shetlandi peasaare idarannikul. Külakesse on kolinud perekond Inglismaalt, lootuses leida maine paradiis pärast närvesöövat elu Londonis ja rahulik keskkond oma autistist pojale. Need lootused ei täitu enne, kui on lahendatud tavatu mõrvamüsteerium. Sellega peab hakkama saama trio koosseisus Jimmy Perez, Willow Reeves ja Sandy Wilson. Ka nende suhted on sedapuhku tavatud ja peavad lahendust ootama juhtumi uurimise lõpuni. Uurimine tähendab taas mängu eluga ja lahendus on kõike muud kui ootuspärane.
​

​ARVO POMMER kuulus sellesse põlvkonda, kes võeti suurde sõtta otse koolipingist. Pärast väljaõpet sai temast kahurväelane ehk kanoniir.
Kodumaa kaitselahingute ajal aastal 1944 oli ta seal, kus üks õige Eesti mees olema pidi - Narva rindel kodumaad kaitsmas.  Seiklusrikas sõjatee viis ta Saksamaale, Tšehhi, Taani, Poola ja lõpuks Sileesia rindele. Sõda lõppes allohvitserina Tšehhi põrgu  väravas - siit algas ka vangipõlv. Läbi laagrite Tšehhis, Poolas ja Nõukogudemaal... jõudis ta jõuluks 1946 viimaks tagasi koju.
Temaga koos jõudis koju ka päevik, kus ta vaatamata keelule oli kirja pannud oma teekonna läbi sõja-aastate ja vangipõlve.
​

​"Ühel õhtul kaovad jäljetult 15aastane Cass ja tema 17aastane õde Emma. Merekaldalt leitakse perekonnale kuuluv auto, kuid uurijad ei suuda välja selgitada, mis tüdrukutega juhtus. Ilma ühegi vettpidava tõendi või usaldusväärse selgituseta naaseb Cass kolm aastat hiljem koju… aga ilma õeta. Ta räägib röövimisest ja sellele järgnenud erakuelust salapärasel saarel, kus teda koos õega kinni hoiti. 
Kohtuekspertiisi psühholoogi Abby Winteri arvates ei klapi aga Cassi loos kõik omavahel kokku. Nartsissistliku isiksusehäire eksperdina kaevub ta tõe leidmiseks sügavale perekonna ajaloosse. Ta pöörab pilgu nii tüdrukute emale – piltilusale edevale naisele – kui ka kasuisale ja kasuvennale, kahele “põnevalt ohtlikule” mehele. Abby avastused paljastavad klantspildi taha peituva väärastunud perekonna. Kus on aga Emma? Kes kaitseb keda ja kes valetab? Kas nartsissistlik isiksusehäire on nakkav, päritav, õpitav, kas katkisest peremudelist on võimalik end lõpuks välja murda? See on haarav lugu, mis annab samas lugejale võimaluse end psühholoogia vallas harida."
​

​Auahnus, kuulsus ja kaotused panevad proovile filmitähe ja tema stsenaristist abikaasa abielu.
New York Timesi menuautori Allison Winn Scotchi sulest on ilmunud aus, liigutav ja vaimukas sissevaade armumisse ja armastuse kadumisse. Lugu jutustatakse kahe inimese vaatenurgast – ühelt poolt tagasi-, teiselt edasivaates –, läbi nende mõlema suhtumise ja kahetsuste prisma.
Kui tegelaste teed ristuvad, on Ben Livingston edu saavutamise lävel seisev stsenarist ja Tatum Connelly algaja näitleja, kes New York City ühes baaris elatist teenib. Nad armuvad, abielluvad, neist saavad lapsevanemad ja nad mõtlevad üksnes tulevikule. Aga aastate möödudes lööb särama Tatumi täht ja Beni oma tuhmub. Nende abielu kanda jäävad auahnuse ja kuulsusega kaasnevad tagajärjed. Ben ja Tatum leiavad end ristteelt. Nüüd on aeg tagasi vaadata, minevikule mõelda…
Elu täis kirge, rõõme, tragöödiat ja kaotust – mida nad kunagi jagasid – muutub niisama ebapüsivaks ja etteaimamatuks nagu mälestus. Minevikukilde kokku sobitades ja uurides, kuidas armastus võib väänduda ja puruneda, hakkavad Ben ja Tatum nägema, kuidas kõik viltu läks – ja peavad nüüd küsima, mida nad saavad teha, et kõik jälle korda saaks.
​

​"See ei ole ainult 800-kilomeetrine palverännak. See on kaks korda pikem teekond oma sisemaailma servale ja tagasi. Läbi porimülgaste ja vihma, mis vaheldumas päikese ja hingematvate vaadetega, rändab Kertu valutavat ihu ja liikumiskeelde trotsides läbi Hispaania. Valusate ja ilusate lapsepõlvemälestuste, leina ja leppimiste kaudu rändab Kertu hingevaluga võideldes läbi iseenda. Kertu tõestab, et tegelikult ei ole meil aimugi, kui palju kaugemale suudame minna hetkest, mida peame oma taluvuse viimaseks piiriks. Pühkige matkavarustuselt tolm ja asuge rännuteele." – Lauri Räpp, kirjanik
"„Rändamine on suurim rikkus siin ilmas,” õpetab pastor Ernesto Kertut tema rännuteel Santiago de Compostelasse. Raamatus on liigutavad lood inimestest, keda Kertu oma teel kohtab. Lein on see, mis paljusid inimesi Caminole toob. Nii ka Kertut. Igalt leheküljelt vaatab vastu tema vanaemalt päritud elujanu. Igatsus ei tee haiget. Haiget teevad villis varbad. Iga lugeja saab aru, et see teekond pole kergete killast.
Õnn peitub ju väikestes asjades. Sellest arusaamiseks peab käima läbi väga pika tee. Kertuga on kaasas ta lapsepõlveunistused, mis on ka teoks saamas. Raamatu lõpus teatab Kertu: „ Ma olen end üles leidnud.” Ja see on nii ilus." – Tiina Park, telelegend
"Köitev on palverännaku rõõmsameelne ja pingevaba olemine. Vürtsi­tatuna mõnusa huumoriga – hea, kui inimene oskab enda üle nalja heita. Igaüks peaks sellest raamatust enese jaoks midagi leidma. Kõik, kes rännakutel käinud, teavad, kui väärtuslikud on hetked pärast pikka, vahel piinarikast teekonda. Väikesed rõõmud nagu soe dušš, hubases seltskonnas veedetud õhtu ja südamest südamesse jutuajamised on need, mis loovad retke.
Aga ma jään endale kindlaks: Hispaanias pole mägesid." – Alar Sikk, alpinist
​

​See romaan on puhas kuld!  Kirkus
Uskumatult emotsionaalne ja igaveseks meelde jääv lugu. -Sophie Kinsella
Aasta 2003. Kui ajakirjanik Ellie Haworth otsib ajalehe arhiivist ideed uue loo jaoks, leiab ta ühest artiklimapist 1960-ndatel kirjutatud kirja, milles mees palub oma armastatut, et too abikaasa maha jätaks. Aastatetagune armuafäär jääb Elliet painama ja ta loodab, et saab ammustest armastajatest kirjutada artikli, mis päästab tema kõikuma löönud karjääri.
Aasta 1960. Kui Jennifer Stirling ärkab haiglas, ei mäleta ta traagilist autoavariid, milles ta rängalt viga sai, oma abikaasat ega isegi seda, kes ta on. Ta tunneb end võõrana omaenda elus, kuni leiab kappe koristades kirgliku kirja, mille on kirjutanud keegi B ja kes palub, et ta jätaks maha oma abikaasa ja tuleks temaga. Aeglaselt hakkab talle meenuma mees, keda ta armastas ja kelle nimel oli nõus riskima kõigega.
Jojo Moyes on armastuslugude absoluutne meister. Tema romaan “Armastatu viimane kiri” ilmus mõni aastat enne seda, kui tema raamatutest “Mina enne sind” ja “Pärast sind” said ülemaailmsed menukid. Tema romaane on tõlgitud 46 keelde ja müüdud peaaegu nelikümmend miljonit eksemplari.
Peagi linastub romaani “Armastatu viimane kiri” järgi tehtud film, kus peaosades mängivad suurepärased Shailene Woodley ja Felicity Jones.
Selles romaanis on olemas kõik, mis ühes romantilises romaanis olema peab.-Daily Express
Eepiline, romantiline ja absoluutselt geniaalne! -Lisa Jewell
Moyese romaan armastusest ja kaotatud võimalustest on üdini lummav. -Parade
Imeliselt liigutav ja intrigeeriv romaan tõmbab meie emotsioonid viimseni pingule. Täiusliku õhustiku, meisterliku süžee ja geniaalsete tegelastega unustamatu romaan! -Penny Vincenzi
Moyese tunnetest särisev romaan on parim, et meie halastamatult kiires maailmas korraks aeg maha võtta. -Publisher’s Weekly
​

​Romaan Lighthouse Inni võõrastemaja pidavatest naistest, kel ei pruugi olla kõik kõige paremas korras, aga sel suvel avastavad nad koos, et neil võib see kõik siiski olemas olla...
Rachel Hendersoni perekond laguneb. Leseks jääda, eriti selles vanuses, on kohutav. Et tema teismeline tütar Emma on peagi ülikooli minemas, vajab Rachel sõpra, kuid kohalik restoraniomanik Adam on viimane, kellelt Rachel oleks osanud tuge oodata.
Väliselt paistab tema noorema õe Anna abielu olevat veatu. Aga Anna tunneb, et on oma abielus lämbumas. Selleks et taas vabalt hingata, tuleks tal maksta kallist hinda ja Anna pole kindel, kas on valmis seda tegema.
Nende ema Wendy on tütred üksi üles kasvatanud ja teab hästi, kui raske võib elu olla. Ta on teinud asju, mille üle pole uhke, asju, mida tahab meeleheitlikult tütarde eest varjata, kuni ühel hetkel ei saa ta enam kauem vaikida.
Kui kaua hoitud saladused pinnale kerkivad ja vanad elud koost lagunevad, tuleb sellel perekonnal võtta kokku kogu oma jõud, et alustada otsast ja avada süda võimalusele leida midagi enamat. Aga kõige rohkem on neil vaja üksteist...
​

... "Inimene on tapetud. Noor naine. Metsas," suudab Laura öelda ja minestab.
Tanel tõstab neiu sülle, viib tuppa ning asetab diivanile. Seejärel läheb ta kiiresti kööki, laseb klaasi külma vett ja ruttab tagasi. Tüdruku pead veidi ülespoole kergitades tõstab Tanel klaasi neiu suu juurde. Toibudes rüüpab Laura paar lonksu, vaatab mehele otsa ja ütleb uuesti: "Naine ... tapetud." ...
Laura nägemusest saab alguse sündmustejada, kus vahelduvad tegelased ja kahtlusalused. Ootamatud pöörded lisavad põnevust ja tõeline süüdlane selgub alles üsna raamatu lõpus.
"Nii palju kurjust" on järg raamatule "Uurija". 
​

​On raamatuid, mida ei suuda käest panna.
Ja siis on raamatud, mida pole võimalik unustada.
Suguvõsa ajalugu on kirjutatud meie geenidesse,
seda antakse edasi põlvest põlve.
Emalt tütrele,
head ja halba.
Me ei saa valida, millised omadused me pärime.
Me ei saa otsustada, kust me tuleme.
Mõnikord saame olla inglid,
teinekord oleme koletised …
Pingeline, kaasahaarav ja viimase leheküljeni põnev „Kahtlus” esitab küsimuse, mis juhtub, kui naisi ei usuta, ja mida teha siis, kui emadus ei ole selline, nagu lootsime …
***
„Selle perekonna naised … me oleme teistsugused.”
Blythe Connor ei taha, et ajalugu korduks.
Violet on tema esiklaps, kellele ta pakub kogu armastust, millest tema ema ta ilma jättis.
Aga esmasündinutega pole kunagi lihtne ning Violet on nõudlik ja viril. Ta ei naerata kunagi. Peagi usub Blythe, et ta ei saa millegagi hakkama. Midagi on väga valesti, kas tütre või tema endaga.
Abikaasa sõnul kujutab ta seda kõike ette, aga isaga on Violet teistsugune. Mees ei suuda mõista, mida Blythe pidi lapsena üle elama. Keegi ei suuda.
Blythe tahab olla hea ema, aga mis siis, kui sellest ei piisa Violetile? Või tema abielu jaoks? Mis siis, kui ta ei näe lähenevat pimedust?
Ema ja tütar. Ingel või deemon?
Me ei saa valida oma päritolu ega seda, mis meid saadab …
​

Oma kuuekümne seitsmenda sünnipäeva eelõhtul 14. mail (vkj. 3. mail) 1886 istub eesti ajakirjanduse isa, laulupeotraditsiooni algataja ning tulevase Eesti hümni sõnastaja Johann Voldemar Jannsen Tartu kodus, sirvides nooruses kirjutatud Pärnu päevikut „Diarium“ (1850–1861). Tal on seljataga kaks ajurabandust. Tütar Lydia (Koidula) vaevleb Kroonlinnas surivoodil. Jannsen ise koos naise Emiliega on noorima poja Eugeni ning ta abikaasa Olga hoole all. Päeviku lugemisest hargneb Jannseni pihtimuslik sisekõne teekonnast tagasi lapsepõlve, noorusesse ning küpsesse meheikka, kõigi nende tegude juurde, mille läbi sai eestlastest rahvus. Sada kolmkümmend aastat pärast Johann Voldemar Jannseni sündi, 15. mail 1949 viib nooruke naine Johanna Koitla oma poja Reinu Pärnu III lasteaeda, mis asub Jannseni kooli- ja kodumaja kõrval, jagades sellega ühist õue. Algab autorimina pikk ja siiani kestev teekond Jannseni äratundmiseni. 
Rein Veidemanni viiendas romaanis põimuvad otsekui Möbiuse lehena eesti aja- ja kultuuriloolised seigad ning tegelased elu- ja omaelulooliste sündmuste ning kogemustega. Kõige selle üle valitseb Võimalikkus. 
Võimalikkus kui küsimus Vändra karjapoisi Jaan Jenseni tõusmisest eesti rahva juhiks, Johann Voldemar Jannseniks. Võimalikkus kui vastus tema hingeelus toimunule. Ja lõpuks võimalikkus kui kirglik lootus, et jõudmine Jannsenini ei oleks ainult teadaoleva kordamine või mõne uue varjundi avastamine, vaid et see oleks üks lõik eestlaste põlvkondi ühendavast eneseleidmise teest.

​Vastuoluline naiskunstnik leitakse Stenshuvudi majaka lähedalt suure reede hommikul surnuna. Laiba lähedalt avastatakse kummalist savi, mis osutub identseks 15 aastat tagasi Ystadi lähedal piinarikkalt mõrvatud noore pianisti riietelt leitud saviga.
Kui kriminaalinspektor Tess Hjalmarsson koos oma kolleegi Marie Erlinguga juhtumeid lähemalt uurib, ei leia ta ohvrite vahel mingeid ilmselgeid seoseid, aga uudis mõrvade kohta käivitab Österlenis dramaatiliste sündmuste ahela.
Samal ajal hakkab üks kahe lapse ema kahtlustama, et ta mees ei ole see, kelleks teda pidas ...
Malmös ja Österlenis toimunud tegelikest juhtumitest inspiratsiooni saanud kriminaalsarja „Lahendamata juhtum“ teine raamat.
Tina Frennstedt on Rootsi juhtivaid kriminaalreportereid, kellel on seljataga töö mitmes suures ajalehes ja telesaates. Ta on spetsialiseerunud lahendamata juhtumitele ja kirjeldab politsei tööd väga usutavalt. Tema raamatutes on olemas kõik, mida üks kriminullide austaja võib soovida: keerukad tegelased, maalilised kirjeldused, mõjus keel – ja palju huumorit.