​MAI

​Kui linnatüdruk kohtub maamehega…
Rorie Campbelli elu San Franciscos on meeldivalt rutiinne ning ta käib kohtingutel mehega, kes on samuti meeldiv ja etteaimatav. Aga puhkuse ajal Oregoni osariigist läbi sõites läheb ta auto katki ja appi tõttab kohalik hobusekasvataja Clay Franklin. Rorie avastab õige pea, et linnatüdruk võib maamehesse armuda küll. Ja ka vastupidi…
Kuid Clayl pole mingit õigust ta tunnetele vastata, sest ta on kihlatud teise naisega! Kas ta on valmis nii Rorie kui enda pärast seda kõike muutma?

​

​„4. märts 1980
Hurraa! Nüüd ma sülitan kõigele. Jätkan oma tööd vaikides, kannatlikult, ehkki mu närvid pannakse veel tõsiselt proovile. Vabariigi juhtkonnas tuleb veel muudatusi, kuid mina olen juba kõrvaline. Küll püüavad veel tõestada, et ma juhtisin vabariiki valesti, et kõrvalekaldumised ideoloogias olid seotud selliste kaadritega nagu Väljas jmt.”
Johannes Käbin (1905–1999) juhtis Nõukogude Eestit 28 aastat, töötades EKP Partei Keskkomitee esimese sekretärina 1950–1978. Seejärel jõudis ta veel tegutseda mõned aastad Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena (1978–1983). Käbini poeg Eduard on avaldamiseks ette valmistanud isa palju kõmu tekitanud mälestused, millele lisanduvad ka väljavõtted Käbini päevikutest 1970. aastate lõpust kuni 1990. aastateni. Mälestused on kirjutatud mitmes etapis ja hõlmavad aega autori lapsepõlvest kuni 1950. aastateni, mõne vaatega ka hilisemasse aega. Käbini enese kirja pandud materjalidele on lisatud ajaloolase Olev Liiviku joonealused kommentaarid, samuti akadeemik Tõnu Tannbergi sissejuhatus ja Eduard Käbini järelsõna. Raamatut illustreerivad fotod Käbinite perearhiivist ja avalikest arhiividest.
​

​„Kui elad ise selle kõige sees, siis ei saa arugi, missugune kingitus elult sulle on antud. Hiljem muidugi, kui sellest ilma jääd, oskad seda hinnata …“
Raamatusse „Allee õnneni“ on ehedas mahlakas emakeeles kirja pandud elupildid taasiseseisvumise järgses Eestis läbi noore aednikupiiga Riine ja teda ümbritsevate inimeste silmade. Tuleb välja, et pole need eestlased läbi aegade olnud nii tasased ühti – ellu jagub nii emotsioone kui armastust, vürtsi ja romantikat, kainet mõtlemist ja vahel ka lausa uskumatuid kriminaalseid seiku. Lugudele lisavad omakorda võlu Merike Mäemetsa vahvad illustratsioonid.
„Allee õnneni“ on teine raamat Ene Arikaineni sulest. 2019. aastal nägi temalt trükivalgust raamat „Kõik müügiks“ äärmiselt kaasahaaravalt kirjeldatud lugudega Eesti inimeste eluolust Tartu ümbruses II ilmasõja järgsetel aastatel kogu selle võlus ja valus.
​

​2020. aasta 12. märtsil kell 23.54 kuulutatakse Eestis välja eriolukord. 2020. aasta 2. aprilli õhtul lobiseb selle raamatu autor Messengeris ühe tuttava arstiga. Arst on Kuressaare haiglas. Võtab vastu uksest ja aknast tulevaid patsiente. Hooldajaid napib aina enam. Elo on aastaid tagasi pikalt põetanud oma isa. Arstidelt, õdedelt ja hooldajatelt omandatud toonased kogemused annavad talle kindlust pakkuda ennast appi koristajaks.
Nii satub Elo Selirand, režissöör, stsenarist ja kirjanik, Kuressaare haiglasse ja avab ta korraga hoopis uue maailma ukse, astudes ... eesliinile. Sadade inimeste kõrvale, kes saavad iga päev respiraatorite tõttu vähe hingata, higistavad tunde ning valutavad südant ja selga.
Selles raamatus avaneb päris pilt, nähtud rohujuure tasandilt. Aga see lugu võinuks juhtuda igal pool, ükskõik missuguses haiglas Tallinnas, Haapsalus, Pärnus.
​

​On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi.
Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.
Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).
​

​Kas on veel mõnda eestlasele nii lähedast, ent samas kauget riiki nagu Leedu? Leedu on justkui meie naaber, ent sama hästi võiks see asuda teisel pool maakera, sest teame seda pealiskaudselt, mõne üksiku koha ja paari kuulsa sportlase järgi. Kujutlesin end elamas ükskõik millises eksootilises kohas, kuid mitte Leedus. Pole seal ju miljonilinnu, ei palme ega mägesid, ühtegi saart ja isegi merd eriti mitte. Ent kui saatus pakub võimaluse asuda Leetu elama, siis võtan selle vastu. On tunne, nagu läheksin esimest korda elus külla naabrile, kellega me koridoris viisakalt tervitame, ent kelle kohta ma tegelikult mitte midagi peale nime ei tea. 
Leedus elatud aastate jooksul õpin paremini mõistma nii leedulasi kui ka iseennast, saan teada, miks nad eestlaste üle naeravad ja miks meid hindavad, võitlen leedu köögi ja keelega, saan VIPiks, vahetan ajakirjanikutöö programmeerija kutse vastu. Mu lapse passi on sünnikohaks kirjutatud Leedu. Ka minusse jääb see maa igaveseks, isegi kui siit kunagi ära kolin.
​

​Liigutav lugu ellujäämisest, andestamisest... ja armastuse väest haavatud hinge tohterdamisel.
Mereväekapral Rick Sudder on Iraagist enne tähtaega tagasi – tema teenistus lahinguväljal katkes ootamatult. Muretut poissi ei ole enam olemas, tema asemel on mees, kes peab tulevikku niisama trööstituks kui oma peegelpilti. Aga kas noor naine oma kire, pühendumuse ja soovimatusega alla anda suudab tervendada mehe laastatud keha ja murtud südame?
Samal ajal kui Neitsijõe asukad koonduvad Ricki ümber, paneb veel kellegi saabumine kokkuhoidva mägilinnakese külalislahkuse proovile. Kahtlase minevikuga Dan Brady otsib paika, kus puhtalt lehelt alustada. Talle meeldiks seda teha Neitsijõel... kui ta vaid suudaks sealsete elanike poolehoidu võita. Aga kõige vähem oskab ta seda otsida naise embusest, kes on olnud samasugune heidik kui ta isegi.
Sõjast naasev armastatud poeg ja endale kodu otsiv võõras saavad Neitsijõel võimaluse oma minevikuga rahu sõlmida... ja taasavastada unistused, mille nad olid enda arvates kaotanud
​

​Lordi tõotus...
vastutasuks pärijanna eest!
Lord Ashursti olukord pankrotis ja laguneva mõisaga on kõrgseltskonnale teada. Tal on vaja naist ja see naine peab olema rikas! Mees otsustab sõlmida mõistuseabielu pärijanna Rosa Ingramiga. Naine võib ju olla ilus, lahke ja vapper, ent olles avastanud tõe tema mineviku ja suguvõsa rikkuse kohta, on tugeva autundega lord Ashurst kimbatuses. Kas ta peaks ikka Rosaga abielluma?

​Palju on kirjutatud meestest kui kangelastest, küll sõjas ja võitluses loodusjõududega, küll seelikuküttidest ja valerahategijatest ning muidu kurikaeltest, keda kujutatakse sageli palju sümpaatsematena kui neid jahtivaid detektiive ja nii edasi. Päris kahe silma vahele kipub jääma tavaline igapäevane Eestimaa mees, kelleta iga kangelane üksinda oleks vaid tühi koht. Seepärast kirjutabki autor selles romaanis lihtsast eesti mehest, kelle tahe, võimed ja ka elusaatus pole talle pakkunud kohta suurte kangelaste seas, aga kes elab oma võimalustes täiega ja on just sellisena meie elus asendamatu. Selliseid mehi on sadu tuhandeid, nad väärivad kindlasti tähelepanu.
​

​Elulooline raamat räägib elust Nõukogude Eestis läbi huumoriprisma. Fookuses on on selleaegne elukorraldus ja riigikord. Sageli esinevad absurdsed olukorrad, mis on iseloomulikud Nõukogude ajale nii Eestis kui ka Venemaa avarustes. Situatsioonid ajavad naerma ja endamisi muigama ka lugeja, kes ei ole sel ajal elanud. Kuid lugeja, kes on tuttav antud riigikorraga tunneb kindlasti ära nii mõnegi tegelaskuju või tüüpilise olukorra.
Nimitegelane sünnib 1944 aastal, mil Eestis käib sõjategevus ning sõjapõgenike peres sündinuna liiguvad nad Virumaalt Läänemaale. Seal algavad ettevalmistused põgenemiseks Rootsi. Põgenemine siiski teoks ei saa. Pere jääb elama Läänemaale.
Ees ootavad kooliaeg, Tihemetsa tehnikum, sõjaväeaastad ning amet autojuhina Nõukogude Liidus. Elu toob endaga kaasa erinevaid seikasid, mis on välja toodud detailselt ja selge kirjeldusega antud olustikust. Näiteks hobulaenutuse loomisest tallu, mille juhatajaks määrati nimitegelase isa, on kirjanik kirjeldanud järgnevalt: Seltsimees linnast teatas, et peale juhataja kuuluvad hobulaenutuspunkti kaadri hulka veel pearaamatupidaja, sepp ja kaks tallimeest. Sellele järgnes pikk selgitus, kui tähtis on kaadri valik, kui kõrgelt hindab seltsimees Stalin kaadrit, sest kaadrist oleneb kõik. Isa küsimusele, kust saaks sellist väärt kaadrit, oli linnast tulnud seltsimehel kohe vastus olemas. Ta näitas käega pliidi juures nurgas seisnud näost kaamele Annuse Mannile ja ütles, et sellest seltsimees naisest saab pearaamatupidaja. Mann jõnksatas, tahtis käsi taeva poole tõsta, aga need ei tõusnud. Peaaegu liikumatu Mann talutati laua juurde,nimi pandi kirja ja Mann andis allkirja.
Sõjaväkke minekust: Kui Hiiu jaamas oli meid kuidagi rongi peale saadud, mitu korda üle loetud, et keegi maha pole jäänud, hakkas rong sõitma. Jõudsime Riiga. Seal käis ikka tõeline möll. Meie grupist eraldati umbes kolmkümmend poissi ja võeti rongilt maha,mina nende hulgas. Viidi raudteejaamaruumi, mis oli ilmselt selleks ette nähtud. Pandi pinkidele istuma ja,oh imet,hakati näitama mingit filmi. Kõik oleks nagu tore, aga film jooksis tagurpidi. Lauldi ja räägiti ka tagurpidi. Sain aru, et keegi polnud viitsinud filmikettaid ümber kerida ja kõik algas pihta valest otsast.
​

​Aeg rajada uusi teid...
Juhuslik kriisihetk võib viia elu suurimate kangelastegudeni…
Kui Carol Anne Jansen paadiõnnetuses oma armastatud vanemast vennast Kickist ilma jääb, kaotab ta ainsa pidepunkti oma elus. Kui vanemad autoõnnetuses hukkusid, kasvatas Kick õe üles. Vennalt päritud vara teeb CJ-st rikka naise, aga tal puudub eesmärk. Võimuka kongresmeni Snapper Lewise haldusassistendina sukeldub ta poliitika põnevasse, ent tihti heitlikku maailma.
Kuid korraga lööb ka see pidepunkt kõikuma. CJ käsutusse satub informatsioon, millest võib välja lugeda, et ülemus on seotud korruptsiooniga. Kui kongresmen kaob ja CJ tõele järjest lähemale jõuab, saab selgeks, et ka tema enda elu võib ohus olla.
Põgenenud Uus-Inglismaa väikelinna, hakkab CJ uude ümbrusse sisse elama. Süvenevast sõprusest tšarterlaeva omanikuga tõotab välja kasvada midagi enamat. Kuid enne, kui CJ elus uue lehekülje pöörata saab, peab ta üle saama oma hirmudest ja kahtlustest ning uskuma, et vesi, mis on temalt nii palju röövinud, võib seekord ta õnnesadamasse viia...

​

​Pärast vanemate lahutust läheb 16aastane Madle õppima Tartusse, et pääseda eemale ühtäkki tühjaks ja kõledaks muutunud lapsepõlvekodust. Ta ema kolib koos uue elukaaslasega ära, vend pühendub oma äsja loodud perele, isa võitleb enesekaotusega, suutmata eluga enam järje peale saada. Madlel ei jää üle muud, kui püüda omapäi toime tulla. 
Teos kõneleb kaotatud lootustest, minevikudeemonitest, süütundest ja iseendale andestamise oskusest, samuti sügavast, hullutavast armastusest, mis ei tunnista vanuselisi piire.
Tegevustik toimub 1970ndate alguses.
​

​Paljas Porgand, kodanikunimega Merilin Taimre, on tulnud välja juba viienda retseptiraamatuga! Seekordsest retseptiraamatust võib leida kõige maitsvamate, lihtsamate ja tervislikemate suussulavate kookide retsepte. Kõik koogid on täistaimsed, suhkru-, laktoosi- ja gluteenivabad, kõrgema valgusisaldusega ning küpsetamist mitte vajavad!
Merilin on lasknud oma fantaasial lennata ning toonud kõikide magusaarmastajate lemmikud maitsed ühte kompaktsesse koogiraamatusse kokku. Koogid on võimetekohased kõigile, ka kokkamisvõhikutele. Vaja läheb vaid köögikombaini, potti ja koogivormi. Ja muidugi seda retseptiraamatut!
Autor on jaganud ka oma kooginippe, et koogid valmiksid eriti ladusalt. Raamat avab silmad täiesti uuele koogimaailmale! Koogid, mis ei jää taljele ja reitele mälestuseks. Koogid, mis ei põhjusta pea- ja kõhuvalusid. Koogid, mis ei tekita kehas ei põletikku ega kõrget veresuhkrutaset. Lihtsuses peitub võlu ja tervises peitub vägi!
​

​Kas oled kunagi mänginud mängu „Kaks tõde ja üks vale”?
Vivian, Natalie, Allison ja laagris esimest suve veetev Emma Davis mängisid seda oma majakeses Ööbikulaagris ühtelugu. Aga mäng sai läbi sel ööl, kui Emma unesegasena nägi, kuidas tüdrukud majakesest välja pimedusse hiilisid. Viimane oli Vivian, kes enda järel majakese ust kinni tõmmates sõrme huultele surus, et Emmat vaikima manitseda. Neid ei nähtud enam kunagi.
Nüüd, aastaid hiljem, on Emma tõusev täht New Yorgi kunstitaevas, ta maalib oma minevikust tohutuid lõuendeid, varjab tumedate lehtede ja pahklike okste alla valgetes kleitides kogusid. Kui tema maalid äratavad Ööbikulaagri miljardärist omaniku Francesca Harris-White’i tähelepanu, kutsub too Emmat taasavatavasse laagrisse maaliõpetajaks. Emma näeb selles võimalust teada saada, mis tema sõpradega aastaid tagasi juhtus, ja nõustub.
Ööbikulaagris kummitavad tuttavad näod, muutumatud majakesed ja endiselt sünge järv. Emma otsustab oma elupaigaks valida sellesama maja, kus veetis suve aastaid tagasi. Kuni ta avastab, et tema majakesele on suunatud kogu laagri ainus turvakaamera. Siis hakkavad pinnale ujuma Viviani jäetud salapärased vihjed laagri isevärki ajaloo kohta. Hoolimata salapärastest ähvardustest asub Emma asja uurima, leides end tuhnimas mineviku valedes. Mida lähemale jõuab ta tõele Ööbikulaagri ja tüdrukutega juhtunu kohta, seda enam mõistab ta, et tõe teadasaamine võib maksma minna tema elu hinna.
Autor annab säärase ootamatu lõpplahenduse, mida igatsevad kõik põnevikulugejad – täiesti vapustava ja samas salakavalalt ette vihjatud. – New York Times Book Review
Võtab hinge kinni – säravalt kirjutatud, terav kui skalpell. See kiire elujõuline põnevik lõi mul pulsi lakke. – A. J. Finn, menuki „Naine aknal” autor
Peensusteni lihvitud ülimalt haarav romaan… Lõpp üllatab meid õudusfilmilikult ootamatu pöördega. – Wall Street Journal
Paeluv põnevik, mis põimib peenelt minevikku ja olevikku. Sager on autor, kellel tasub silma peal hoida. – Publishers Weekly.
Õudse minevikuga suvelaager. Järv, mis on süngem kui kesköö. See verdtarretav lugu hoiab sind ärkvel veel hulk aega pärast seda, kui oled viimase lehekülje sulgenud. – Liv Constantine, menuki „Viimane proua Parrish” autor
Riley Sageri järjekordne meistriteos! „Minu viimane vale” haarab su juba esimeste sõnadega konksu otsa ega lase lahti enne, kui jahmatav lõpplahendus kätte jõuab. See on ideaalne suvelugemine, mis tõmbab su sündmuste keerisesse ja laseb sul endal arvata, mis on tõde ja mis vale, viimase aja kõige nutikama ja etteaimamatuma jutustaja kiuste. – Bookreporter.com
​

​Kas tema afäärist Itaalias võib saada elu armastus?
Pulmakorraldaja Madeleine Fitzroy põgeneb oma mugavusabielu sõlmimiselt, tõotades endale, et ei lepi kunagi vähema kui tõelise armastusega. Ta leiab end olukorrast, kus lubab teeselda conte Dante Falcone tüdruksõpra. Ta on jäägitult sisse võetud mõtlikust üksikisast Dantest. Millestki sellisest ongi Maddie alati unistanud. Peagi leiab Maddie end mõtisklemas selle üle, kas nende põgus armulugu võib kujuneda armastuseks, mida ta on otsinud…

​„Pooltoonid” on mitmekihiline raamat, mis räägib ennekõike armastusest – armastusest mehe ja naise vahel ning armastusest muusika vastu. Ent teose peateemaks kujuneb tahes-tahtmata lähisuhtevägivald, mis kipub varjutama kõike muud.
Raamatu peategelane, nooruke Elis õpib laulmist ja saab töökoha mainekas barokkansamblis. Elis on õnne tipul, kuid muusikamaailma telgitagused ei osutugi teab kui roosilisteks: siin tuleb ette nii intriige, haiglast auahnust kui ka kadedust. Ka Elise armuasjad hakkavad tegema kummalisi siksakke ja mõne aja möödudes avastab ta, et elab koos mehega, kes kasutab tema kallal vägivalda.
Raamat näitab ilmekalt, kuidas mõjub lähisuhtevägivald naise psüühikale – veel aastaid hiljem on Elisel raske elust rõõmu tunda. Et traumast üle saada, läbib ta pika ja keerulise tee, mis nõuab tohutut tahtepingutust.
Tumedast alatoonist hoolimata mõjub romaan elujaatavalt ja helgelt ning sisaldab ka kelmikaid ja humoorikaid noote.
„Pooltoonid” on Annika Lõhmuse esimene romaan. Varem on tema sulest ilmunud luulekogu „Halo” ja reisinippide käsiraamat „Passist reispassini”.
​

​Lugu kahest inimlikku lähedust ihkavast haavatud hingest tekitas tahtmise kedagi kõvasti-kõvasti kallistada. – Steven Rowley, menuki „Lily ja kaheksajalg” autor
Kas saab igatseda midagi, mida sul pole kunagi olnud?
Jubilee Jenkins pole tavaline raamatukoguhoidja. Haruldane allergia inimpuudutuse vastu tähendab, et igasugune nahakontakt võib ta sõna otseses mõttes tappa. Pärast üheksa aastat kestnud erakuelu peab Jubilee riski kiuste maailma naasma. Turvistanud end kinnaste, pikkade varrukate ja usaldusväärse jalgrattaga, astub ta lõpuks koduuksest välja, tulevikule vastu.
Eric Keeganil on tööl muresid rohkem kui vaja. Eric ei saa aru, kuidas tema elu on nii uppi lennanud, kui tema ainus soov on olla hea isa oma lastele – ema juures elav tütar keeldub temaga rääkimast ja ta ülitark, kuid haavatud psüühikaga kasupoeg katsetab telekineesi. Kui ta aga kohtab kohalikus raamatukogus ilusat, ehkki pisut ekstsentrilist naist, avastab ta, et ei saa teda mõtetest välja ning mingi seni tundmatu tõmme kisub teda ikka ja jälle naise poole.
Menuki „Enne kui sa lähed” autor Colleen Oakley on kirjutanud sügavalt romantilise ja armsa loo, mis julgustab meid võtma riske, et kõigi saatuse vingerpusside kiuste järgida oma südame häält.
Südantsoojendav, ebatavaline armastuslugu, mida on võimatu käest panna. – Karma Brown
See liigutav romaan on üks mu selle aasta lemmikraamatuid. – Sarah Pekkanen, New York Timesi menukite autor
Romantiline ja armas lugu sellest, kuidas riskide kiuste elada täisväärtuslikku elu. – Kirkus Reviews
Uskumatult romantiline romaan selle täiuslikust algusest kuni imelise lõpuni. – Katie Marsh, menuki „Elu ilma sinuta” autor
Üks selle aasta mõtlemapanevamaid armastusromaane. – RealSimple.com
​

​Kuidas sai Rainer Härmist 1990. aastate Eesti kuulsaim telekokk Jazz? Millist elu elati eelmise sajandi lõpu legendaarseimas restoranis Eeslitall? Millistes ansamblites ja kellega koos Jazz pilli mängis? Millest koosneb Jazzu kuulus barbecue-kaste?
See raamat on kokku pandud Jazzu teekaaslaste meenutustest. Tööst restoraniköögis ja sellega kaasnevast stressist ning alkoholist, aga ka lõbusatest juhtumistest räägivad avameelselt Jazzu sõbrad, õpingu- ja töökaaslased. Bändide Sundowners ja Who
Cares tõusust ja hääbumisest jutustavad Jazzuga koos musitseerinud sõbrad. Jazzu barbecue-hobist ja -võistlustest pajatavad BBQ Symphony liikmed. Eemale pole jäänud ka Jazzu lähedased. Abikaasa Aile, pojad Aaron Thor ja Mattias, vend Silver ning onu Peeter toovad lugejateni teleekraanil alati säranud Jazzu koduse poole.
Raamatu lõpust leiab Jazzu toitude retseptid koos piltidega.
„Kulinaaria on kunst. Ja nagu kõigi kunstivaldkondade puhul on ka siin õnnestumise mõõduks tulemus. Tulemus, mille taga on looja. Meister. Kokk, kelle tegemisi jälgides võid sa ühe hetke jooksul mõista toiduloomise olemust. Nagu oli mul võimalus seda paar korda tajuda, seistes köögis toimetava Jazzi kõrval. Kui sai kohe selgeks, et tegemist on oma alale tõeliselt andunud meistriga.”
David Vseviov, ajaloolane
„Raamat, mida käes hoiad, võiks olla kohustuslikuks lugemiseks noortele, kes on otsustanud sukelduda kokandusmaailma, et aidata neil mõista eesti toidukultuuri arengut kokandusmaastikul tegutsenute silmade kaudu.”
Angelica Udeküll, peakokk
​

​Kent, 1940
Idüllilises Chilbury külas on teoksil muutused. Naiste südamed murduvad, saates sõtta poegi ja abikaasasid. Kui vikaar otsustab lõpetada laulukoori tegevuse kuni meeste naasmiseni, näib kõik kadunud olevat.
Kuid just laulmiseks kokkutulemine on see, mida Chilbury naised neil süngetel aegadel vajavad. Mõned näevad kooris võimalust oma murede unustamiseks, teised aga juhust särada. Kuid ühe külaelaniku jaoks on koor täiuslikuks kattevarjuks, et hävitada Chilbury taasleitud üksmeel.
Lummav, paljusid inimesi haarav lugu, mis kulgeb külaintriigidest romantikani ning meeliliigutava elu ja surma olemuseni. Sellisena valgustab Jennifer Ryani esikromaan kodurinde naiste tõelist vaprust alistamatu vaimuga külas.
„Chilbury naiskoor“ on romaan sõjaaja hakkajatest inimestest ja ühtsest kogukonnavaimust. Tuju tõstev ja südamepõhjani liigutav teos uurib, mil moel suur ajalugu mõjutab tavaliste inimeste elu ja kuidas ellujäämine sõltub võrdselt nii sõprusest kui ka isiklikust vaprusest.
New York Timesi ja USA Today menuraamatute autor Jennifer Ryan on sündinud Inglismaal Kentis. Ta kirjutab paeluvaid raamatuid tavalistest inimestest, kes teevad erakordseid asju. Enne kirjanikuks hakkamist oli ta raamatutoimetaja Londonis ja Washingtonis. Jennifer elab abikaasa ja kolme lapsega San Francisco lahe piirkonnas.

​

​ON 1928. AASTA.
Kate Moore otsib väljapääsu vaesusest ja lapsepõlvevägivallast. Kui talle avaneb ookeani ületaval laeval võimalus kohtuda silmast silma Chicago varanduse nägusa pärijaga, arvab ta, et on leidnud pääsetee – kuni suudab oma minevikku varjata.
Olles abielutõotuse andnud, avastab Kate peagi, et tema abikaasa ja ka uue perega pole kõik korras. Ta peab Matthew Lemonti prouana rinda pistma abikaasa häiriva mineviku, domineeriva ema ja üleliia lähedase õega. Lakecresti suurel ja kõigest eraldatud kaugel maavaldusel hakkab ta meeleheitlikult otsima vihjeid Matthew’ õudusunenägude kohta, kahtlustades, et need on seotud ta aastaid tagasi salapäraselt kadunud tädiga. Sukeldudes üha sügavamale pere saladuste rägastikku, hakkab Kate kahtlema kõigi, eriti aga enda terves mõistuses. Kui kaugele on ta nõus minema, et pere väärastunud minevikust lahti murda?

​

​Taimedega toimetamine tõstab tuju ja rõõmustab meelt. Otsiva vaimuga aiarahvas tahab alatasa avastada-kogeda midagi uut. Raamat „Lilleaed. Võluv mitmekesisus“ ärgitab ampli-aiandust arendama, sõnajalgu ja pelargoone kasvatama ning lõhnaaeda looma.
Tänu amplitele saavad iluaiandust ja köögiviljandust pisut harrastada needki, kel oma maalappi pole, sest ripp-potis võib tulemusrikkalt kasvatada lilli, maasikaid, tomateid, kurke ja maitsetaimi. Kui aias on iga jalatäis maad üles haritud, siis ripp-pottidele leiab seal ikka kohad.
Tühje varjulisi aiasoppe on võiks haljastada sõnajalgadega, kes toovad hämaratesse nurgakestesse kohevat leheilu, õrna lopsakust ja salapära, sest nad edenevad hästi seal, kus õistaimed vähese valguse või liigse niiskuse tõttu ei saa kasvada.
21. sajandi üks suvelille-menukeid on pelargoon. Varem vanaemade toataimeks tituleeritut on tema õierikkuse, pika õitseaja ja kergesti hooldatavuse tõttu hea kasutada hooajataimena lillekastides, aiavaasides, amplites ning peenralgi.
Lisaks silmailule pakub iga aed ka lõhnanaudinguid ja väikese, aroomika taimeala saab luua ka napimale pinnale, näiteks rõdule või suurde aiavaasi, pannes sinna kokku kasvama suvelilli ja maitsetaimi.
​

​Südamlik mälestusraamat sisaldab varalahkunud Andres Ammase (25.02.1962–4.04.2018) artikleid ja kõnesid aastatest 1989–2018 ning rohkeid meenutusi temast. Elulooliste peatükkide autorid on Lehte Ilves, Margus Maiste ja Krista Aru.
Andres Ammas jättis Läänemaa ellu sügava jälje armastatud muusikaõpetajana, selge sõnaga ajakirjanikuna, ajalehe Lääne Elu asutajana ning püsiväärtusi kaitsva riigimehena, kes rääkis kaasa nii kohalikus kui ka kogu Eesti kultuuri- ja poliitikaelus. Ta kuulus 1990–1992 Ülemnõukogu viimasesse koosseisu, mis 20. augustil 1991 hääletas Eesti iseseisvuse taastamise poolt, ning 2015. aastast oma surmani Riigikogu 13. koosseisu.
Raamatusse valitud rohkem kui 80 teksti hulgas on näiteks 1990-1991 Eesti Kongressi ja Ülemnõukogu istungitelt ajalehele Lääne Elu saadetud otsereportaažid, mis tänaseks on ka ajaloolise väärtusega. Olgugi et paljud artiklid ja kõned on ajendatud päevateemadest, on Ammase väärtushinnangud ja argumendid ajale väga hästi vastu pidanud. Järeltulijail on palju õppida tema vahedast mõtlemisest, heasüdamlikust, viisakast ja vaimukast väljenduslaadist ning oskusest ka kriitikat tehes oponendi vastu lugupidavaks jääda.
Meenutusi sellest suurest, muhedast, mitmekülgsest, usaldusväärsest ja ausameelsest mehest jagavad raamatus tema lähedased ja kaasteelised.

​Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.
Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?
„Kuule, ega sa ometi Nõlvaku Kertu pole?” pääsesid Tõnu keelepaelad viimaks valla.
„Kes siis veel?” purskas kunagine naabriplika vallatult naerma. „Võttis sul aga aega!”
Mees naeris kaasa, aga muutus siis taas tõsiseks.
„Sul näib mingi mure olevat, aga mina muudkui lõõbin,” ohkas Kertu.
„Eks neid muresid jätkub meil kõigil igasse päeva, aga ...”
„Mis aga?”
„Sa oled liiga ilus: imeline olend ligipääsmatuse pooluselt. Seepärast pean ma enne selle teadmisega kohanema, et sina oled ikka tõesti sina.”
​

​Lumetorm lõikab Šoti mägismaal asuvasse jahilossi kogunenud kolledži-aegse sõpruskonna muust maailmast ära … ning peagi järgnevad mõrv ja kaos. Nad on kõik sõbrad. Üks neist on tapja. Jõulupuhkuse raugetel päevadel tuleb rühm kolmekümnendates eluaastates, omal ajal Oxfordis sõbrunenud mehi ja naisi kokku, et koos uut aastat vastu võtta. See traditsioon sai alguse kümme aastat tagasi, mil nad veel tudengid olid. Selleks aastaks on nad välja valinud idüllilise ja muust maailmast eraldatud jahilossi Šoti mägismaal – ideaalne koht, kus end vabalt tunda ja lõdvaks lasta. Nad saabuvad sinna 30. detsembril, paar päeva enne seda, kui ajalooline lumetorm jahilossi muu maailma jaoks ligipääsmatuks muudab. Kaks päeva hiljem, uue aasta esimesel päeval, on üks nende seast surnud … ja tema tapja on samuti keegi nende seltskonnast. Ruth Ware’i ja Tana Frenchi fännidele sobiv judinaid tekitav, pahaendelise õhustikuga psühholoogiline Agatha Christie stiilis põnevik, mida pole võimalik käest panna. Lucy Foley õppis Durhami ülikoolis ja Londoni ülikooli kolledžis inglise keelt ja töötas mitu aastat ilukirjanduse toimetajana. Ta on kirjutanud raamatud „The Book of Lost and Found“ ja „The Invitation“. Lucy elab Londonis.
​

​Südantsoojendav romaan sõpruse ja armastuse väest ning sellest, mis juhtub siis, kui lõpp on kõigest algus...
Grace on kavandanud oma abikaasale kahekümne viiendaks pulma-aastapäevaks tohutu üllatuse: romantilise reisi Pariisi. Aga ta ei osanud oodata, et ka mehel on talle üllatus: ta tahab lahutust. Šokist rabatud Grace langetab julge otsuse sõita Pariisi üksinda.
Londonist pärit noor naine Audrey on jätnud Pariisi jõudes seljataha südamevalu. Töö raamatupoes on tema pääsetee vabadusse, aga kuna tal pole raha ja ta ei oska prantsuse keelt, tundub hoopis, et tal tuleb veeta suvi Pariisi tänavatel... Kuni ta kohtub Grace’iga ja kõik muutub.
Grace’ile on suureks üllatuseks Audrey julgus, Audreyle aga see, kui ettevaatlik äsja üksi jäänud Grace on. Elades raamatupoe peal kohakuti korterites, pakuvad nad vastastikku seda, mida teisel jääb vajaka. Nad tulid Pariisi ennast leidma, aga leiavad imelise sõpruse, mis võib olla parim asi, mis nendega on üldse juhtunud..
​

​See oli olnud vangla. Veidi viisakama nimega, erikool. Vangla ilma relvastatud valvurite ja lõrisevate teenistuskoerteta, aga siiski vangla.
Kogu seal viibitud aja oli ta tajunud seda vägivalda, mida peavad taluma noorukid, kes võimudele mõne tembuga vahele olid jäänud.
Leo ei uskunud hingeski, et kogu see vanglapedagoogika kedagi paremaks oleks muutnud. See oli jäänuk Stalini-aegsest hirmupainest.
„Põrgu taga lagedal“ on ühe noore mehe eneseotsingute ja küpsemise lugu. Elektrikuna tehnikumi lõpetanud Leo Kongo saabub oma uude töökohta Jaani Erikooli, kus ta peaks hakkama tööle kooli töökojas meistrina. Ootamatult tuleb Leol aga hakata pedagoogiks, lisaks saab temast abituuriumiklassi juhataja.
Romaani sündmustik hargneb 1963. aasta varakevadel, kui ootamatult tapetakse töökoja vanemmeister ja süüdlase otsinguil kahtlustatakse kõigepealt Leo Kongot. Kui teda ei anna kuidagi mõrvaga seostada, võetakse kinni üks noormees Leo klassist, sest süüdlase peab ju ometigi leidma.
Peagi aga ilmnevad hoopis mujale viitavad asjaolud. Uurimise käpardlikkus ja asjatundmatus, tahtmatus näha mõjuvõimsamaid isikuid riivavaid tõendeid näitavad Leole kogu selle kasvatusasutuse läbinisti mäda ja intriigidest kantud siseelu. Ja kuigi lõpuks selgitatakse tegelik süüdlane välja, saab otsa ka Leo Kongo töö õpetajana – liiga konfliktseks on muutunud tema suhted erikooli direktoriga.
Aarne Biin (sünd 1942) sai kirjanikuna tuntuks 1979 ilmunud romaaniga „Tema kuninglik kõrgus“. Möödunud sajandi lõpus ja uue sajandi esimesel kümnendil oli ta väga viljakas kirjanik, avaldades paarkümmend raamatut. Romaani „Linna valitsemine“ eest sai ta 2006. aasta romaanivõistlusel III preemia.
​

​APRILL

​Mary on pikka aega varjanud saladust. Nelikümmend aastat tagasi tegi ta otsuse, mis muutis tema maailma igaveseks, aga ka tema lähedase elukäiku.
Beth otsib vastuseid. Ta pole kunagi oma päritolu teadnud, kuid nüüd on tal vaja tõde, et päästa oma haige lapse elu. Kui Beth leiab ema asjade seast ühe kulunud ajaleheväljalõike, mõistab ta, et tema poja tulevik sõltub tema enese minevikust. Ta peab minema kõige algusesse, et paljastada … saladus.
„Saladus” on inglise kirjaniku Kathryn Hughesi teine romaan. 2019. aasta alguses ilmus Varraku ajaviiteromaanide sarjas tema ülimenukas debüütromaan „Kiri”.
​

​Salapärase krahvi kosjad
Lihtne ja lombakas Ellie Lytton ei ole abielu väärt. Ta on täiesti rahul poolvenna majapidajaks olemisega, kuni saabub võimukas Hainfordi krahv vapustava uudisega: ta kasuvend on tapetud!
Ellie usub, et tema kitsikuses on süüdi krahv ning tolle kohus on saata teda tema uude koju. Kuid peagi võitleb Blake oma vaidlushimulise kaaslanna soovimatu köitvusega… Ja kui too kaitset vajab, otsustab mees kanda tema eest hoolt, tehes Elliest krahvinna.

​Kui kaugele läheksid sina, et kinkida armastatud inimesele veel mõni tund õnne?
Käes on Livia neljakümnes sünnipäev ja unelmate pidu, millega ta ihkab korvata omal ajal ära jäänud pulmapidu. Kohal on kõik talle kallid inimesed peale välismaal õppiva tütre Marnie. Aga kuigi Livia armastab Marniet väga, on tal salamisi hea meel, et tütar tulla ei saa. Ta peab mehele tütre kohta midagi rääkima, kuid otsustab põrutava uudisega peo lõpuni oodata, et nad kõik saaksid veel viimast korda õnnelikud olla.
Armastava abikaasana soovib Adam üle kõige, et Livia pidu oleks täiuslik, mistõttu on ta naise teadmata korraldanud Marnie kojusõidu, et tütar saaks ema tolle sünnipäeval üllatada. Vahetult enne pidu saab Adam aga kohutava uudise. Ta peab sellest Liviale rääkima ja kauaoodatud peo veel viimasel hetkel ära jätma.
Sest ta teab, et pidutseda oleks vale.
Aga Livia on nii õnnelik, nii elevil. Ja külalised on kohe saabumas …
„Sünge peredraama, mis kruvib pinge niivõrd üles, et tahad iga hinna eest teada, mis saab edasi.“ – The Sunday Mirror
„Südantlõhestav lugu. Raamat, mida ei saa käest panna, mis ei lase magama jääda, sest tahad lugeda veel vähemalt ühe peatüki.“ – Catherine Steadman
B. A. Paris on psühholoogiliste põnevike, ülemaailmsete menukite „Suletud uste taga“, „Murdumine“ ja „Too mind tagasi“ autor.
„Dilemma“ on Parise neljas raamat, kus kirjanikul on õnnestunud taasluua debüütromaanis „Suletud uste taga“ miljoneid lugejaid endasse haaranud klaustrofoobiline pinge ja hoida seda kuni päris viimaste lehekülgedeni.

​Armastust võib leida ootamatutes kohtades... näiteks kohtusaalis!
Caroline Lomax täidab oma kodanikukohust vandemeeste kogu liikmena ja ootamatu kokkusattumusena teeb seda ka Ted Thomasson. Caroline nägi meest viimati siis, kui ta oli neliteist ja Ted temast aasta vanem. Toona käis poiss talle närvidele ja ta on endiselt samal arvamusel. Ent asjad on muutunud. Näiteks on Tedist saanud väga nägus mees, kes oskab kohe kindlasti hästi suudelda. Nüüd soovib Ted, et Caroline näeks temas midagi enamat kui poissi minevikust. Ta tahab, et Caroline näeks temas meest, kellega abielluda.
​

​Rosa Larkini elu Londonis pole just kiita ja kui ta saab üllatuslikult pärandi – aastaid tühjana seisnud poekese mereäärses Devoni külas –, on tema esimene mõte pood maha müüa ja katsuda oma elu rööpasse saada. Aga selgub, et poe müümine pole sugugi lihtne. Rosa ei aimagi, kes see heategija on, ja pärandiga kaasneb klausel, et poodi ei saa müüa – selle saab anda edasi üksnes kellelegi, kes seda tõeliselt väärib.
Rosa otsustab katsetada ja teha kõik, mis tema võimuses, et väikeses Cockleberry Bay külas asuv poeke saaks uuesti elu sisse. Aga kas tal õnnestub see ihuüksinda? Ning kui mitte, siis kes teda selle juures aitab? Ja kes tegutseb selle nimel, et ettevõtmine luhtuks?
Nägus ragbimängija, seksikas torumees, petisest ajakirjanik ja terve rida kohalikke, kes topivad oma nina tema asjadesse … Sinna juurde veel salapärane avarii ja hinnalise, graveeringuga kaelakee kadumine – sellest saab Rosa enese avastamise teekond, mis toob kaasa terve hulga ettearvamatuid sündmuseid ning viib ta pärandi üllatava ja südantsoojendava saladuse jälile.
Briti autori Nicola May kirg on kirjutada armastusest, elust ja sõprusest talle omases helges ja humoorikas võtmes. Tema sulest on ilmunud kümmekond teost, ent „Väike nurgapood“ on raamat, mis tõi talle ülemaailmse läbimurde ja oli 2019. aastal Amazoni üks enim müüdud romaane.
​

​Lühiülevaade Eesti pinnal viie tuhande aasta jooksul kasutatud kaitserajatistest. Kuna viimaseid on ehitatud enamasti ikka oma pere, kodu ja vara kaitseks, siis ongi pea kaks viiendiku raamatu mahust seotud meie rahva iseolemise ehk muinasajal rajatud linnustega, mida minimaalselt täiendab ülevaade kindlusehitistest Eesti Vabariigi kirdepiiril ning Alutagusel, aga samuti kaitseväe kasarmust Rakveres ning Mereväe Ekipaažist Tallinnas.
Valitud mälestiste hulgas on terve hulk selliseid, eriti muinas- ja keskaega käsitlevas osas, mida on uuritud minimaalselt või pole seda üldse tehtud, mistõttu iga järgnev arheoloogiline kaevamine või müüripindade avamine võib raamatus esitatut oluliselt täiendada või lausa muuta. Aga ajalugu ongi selline, et iga uurimisega lähenetakse tõele, ometi iialgi seda kätte saamata.
​

​MUUSAD, VÕITLEJAD, KUNSTNIKUD JA TEADLASED ... Kaante vahelt leiad 50 naise eluloo, kelle saatus on rikastanud Eesti ajalugu. Nagu inimesed ikka, on mõnedki neist vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Kõik nad väärivad mäletamist ja austust.
Siin pole tõsiteaduslikke uurimistöid, küll aga soov tuua unustusehõlmast välja naisi, kelle nime, elu ja tegusid paljud tänapäeval enam ei tea.


​

​Kärt Hellerma oskus sõnu seada on maagiline, just nagu tema loodki. Need ei lase lahti, vaid mõlguvad meeles veel kaua. Sunnivad heitma pilku taevasse, et tähele panna pilvede kuju ja kajakaid, vaatama iidset paplit bussipeatuses hoopis teise pilguga. Hellerma lugudes on sügavust, vahel lõputultki, nagu näeks ta igal sammul midagi, mida teised ei näe. Ühtaegu puude taga metsa ja metsas enamat kui puid. Kui õnnestub lahti lasta ümbritsevast, anda ennast üleni loo meelevalda, siis võib leida end hoopis teistsugusest reaalsusest.
Hellerma varasemate teoste hulgas on tähelepanu pälvinud näiteks romaanid „Alkeemia” (1997), „Kassandra” (2000), „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris” (2018), novellikogud „Ma armastasin David Copperfieldi” (2007) ja „Unenäoliiv” (2011) ning reisikirjad „Sinine missa” (2008) ja „Islandi kiri” (2014). Ta on avaldanud ka lasteraamatuid ja luulekogusid, samuti kirjanduskriitikat.

​„See, mida ma seal kõigepealt nägin, sööbis mällu alatiseks: laua peal oli kaks virna fotosid – üks kõrgem, teine madalam. Oli kaks meest, kes neid professionaalse kiirusega lappasid – režissöörid Juli Kun ja Kaljo Kiisk. Nii see siis käiski – see sobib, see ei sobi, see ei sobi, see? Kellegi saatus otsustati poole sekundiga ja võimalik, et igaveseks.”
Nõnda meenutab raamatus filmi peaosaline Terje Luik, kes „Vallatutes kurvides” vaike ja Mareti kaksikrollis laineid lõi.
Laineid lõi ka film tervikuna, selle esilinastusest on möödunud juba üle 60 aasta.
Raamatu autor Haldi Normet-Saarna tutvustab teost nii: „Vaevarikas teekond stsenaariumist teostumiseni, äpardused võtteplatsil, energiline ja rõõmus võttetrupp, ilusad noored näitlejad ning lõpuks tohutu edu nii meil kui mujal. Sellest kõigest siin raamatus ka räägime – ent see oleks jäänud rääkimata ilma põhjaliku koduse arhiivita.
Üks stsenaristidest, minu ema Dagmar Normet säilitas terve elu kõiki filmitegemisega seotud materjale. Need muutusid aja jooksul üha kõnekamaks. Seda enam, et paljud tegijad on nüüdseks meie seast lahkunud. 
Kultusfilmi lugu aitavad taaselustada arvukad fotod ja dokumendinäidised ning loomulikult kohtumised võluvate Terje Luige, Eve Kivi ja Halja Klaariga. Ja veel nii mõnegi olulise inimesega.
Loodetavasti pakub rännak „Vallatute kurvide” ajalukku huvitavaid avastusi ja äratab ka mälestusi.

​Öise metroorongiga sõites saab Jack Reacher ootamatult aru, et ühe tema kaasreisija juures võib täheldada kõiki tunnuseid, mis Iisraeli luure koostatud nimekirja järgi viitavad enesetapupommarile. Olles varem ühe terrorirünnaku üle elanud, otsustab Reacher selle siin ära hoida. Või vähemalt üritada.
Ent siis juhtub midagi, mida ta ei osanud ette näha, ning vallanduvad sündmused, mille tõttu Jack Reacher osutub äkki pinnuks silmas nii New Yorgi politseile kui ka mitmele USA föderaalametile, rääkimata mingitest kahtlastest turvameestest.
Ehkki ta ise ei soovi muud kui välja selgitada tõde, kohtab ta oma teel loendamatuid takistusi ning talle hakkavad vastu töötama inimesed, kellest ta poleks seda oodanud.
Ta jõuab jälile plaanile, mille eesmärgiks on saada oma valdusse tundlik info, mis puudutab USA eriväelaste kunagist lühimissiooni Afganistanis. Näiliselt vajavad seda infot kunagise Nõukogude armee snaipri lesk ja tütar. Ent varsti saab Jack Reacherile selgeks, et nende naiste puhul on tegemist hoopis kurikuulsa terrorirühmituse al-Qaeda liikmetega. Ja paraku pole nad saabunud New Yorki ilma suure hulga relvastatud saatjateta.
Algab võitlus elu ja surma peale.
​

​Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi. 
Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.
​

​Paeluv romaan kahest naisest, keda viiekümne aastase vahemaa tagant ühendab kunst, armastus, reetmised, saladused ja emaksolemine.
Lexie Sinclair kavandab endale erakordse elukäigu. Vanemate viisipärase maaelu kammitsais vaevlev neiu kavatseb põgeneda Londonisse. Seal hakkab ta seltsima Innes Kentiga, ajakirja peatoimetajaga, kes kannab sinise pardimuna karva lipse ja tutvustab Lexiele sõjajärgse Soho kütkestavat põrandaalust boheemlastemaailma. Lexie õpib reporteriametit, õpib tundma kunsti ja kunstnikke, õpib elama täiel rinnal, kirgliku armastuse nimel. Ta rajab endale mitu elu ning kõik nad on tavatud. Ja lapseootele jäädes ei kõhkle naine hetkegi last omal käel üles kasvatamast.
Aastakümneid hiljem – tänapäeva Londonis – üritab noor kunstnik Elina pärast sünnitust jalgu alla saada. Ta ei tunne ennast ära: ta leiab end tänavail paljajalu kõndimas ning talle ei taha kuidagi meenuda see pisike seik, kui ta lapsele elu andis. Isaks saamine toob aga Elina kaaslasele Tedile meelde ammu ununenud asju; mälupilte, millele ta mälus kohta ei ole.
Ning just siis, kui mälestused Tedi aina enam häirima hakkavad, saab selgeks, et neid kahte lugu – kahte naist – näib miski ühendavat. Miski, mis muutub aina liigutavamaks ja kaunimaks, mida lähemale selle paljastamisele jõutakse.
„Käsi, mis hoidis mu käest“ on hingekriipiv, meeltliigutav teos ja suurepärane sissevaade sellesse, kuidas me oma elu loome ja koost võtame, kelleks me end peame, ning kuidas see, mis inimesest maha jääb, võib meid etteaimamatult kokku viia.
Maggie O’Farrell (1972) on nüüdisaegse Iiri kirjanduse tuntumaid esindajaid. 2010. aastal pälvis ta raamatu „Käsi, mis hoidis mu käest“ eest Costa romaaniauhinna. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan „Esme Lennoxi kadumine“ (2018).

​Läksin merele plaaniga kirjutada üks lihtne kokaraamat. Aga sattusin hoogu ja kirjutasin kõigest, mis peas, südamel, keelel ja meelel. Munadest ja tillist. Surmast ja armastusest. Võileibadest ja Suurest Hallist!
Selline lugu ...
---
Kuidas minust suur õde sai
Kasvasin üles kahe suure imelise vennaga. Nad olid ja on oluline osa minu elust, aga päris lähedaseks saime alles siis, kui mina ka suureks sain. Ühel hetkel pole enam vahet, kes kui vana, kõik on üks äge kirev seltskond. Lapsepõlves igatsesin aga kangesti omaealist või nooremat mängukaaslast.
Soovidel on kalduvus täide minna ja nii andis suur meresõitja Fabian Gottlieb von Bellingshausen enese teadmata mulle võimaluse veel ühe venna kasvamise juures olla. Mähkmeid ta küll enam ei vajanud, paks kokaraamat oli laevale saabudes uhkelt kaenlas, aga hing nii pilbasteks kui olla sai.
Pärast Admiral Bellingshauseni reisi on mul veel üks „väike“ vigurivänt Wend, kelle ühest uhkest eluetapist osa sain. Ookean parandab kõik haavad, Wend sai üle merehaigusest, õppis suure halli kõrvalt nii kambüüsis kui ka oma sisemuses rassides selgeks, kuidas tuju suurel laevaperel hea ja paremaga üleval hoida ja ise sirgelt ja rõõmsalt edasi minna. Üks asi muidugi tegi mu hinge täis küll. Nimelt kaotasin talle pidevalt kaardimängus, mida ta vabadel pühapäevadel vahel harrastas. Väiksena kaotasin suurtele vendadele alatihti. Ega hästi mängima pole õppinudki, loodetavasti vähemalt väärikalt kaotama. Ja kaotajal veab ju teadagi milles. Usun, et tegelikult võitjal ka. Jään Su köögi truuks austajaks ja Sinu edasise kasvu tuliseks pöidlahoidjaks, kallis Wend!
Maris Pruuli
Admiral Bellingshauseni pootsman

​Kallis mees! Kas sulle on kunagi mõni naine kirjutanud? Kirju endast, oma mõtetest ja ihadest. Oma salajastest unistustest, valust ja õnnest. Kirjutanud ausalt kõigest, mida ta tunneb ja läbi elab? Armastuskirju just sinule. Inimesed tegelevad palju tühikargamisega, kuid ainult armastus on see, mis loeb. Olen läbi elu kirjutanud kirju, milles räägin oma mõtetest ja tunnetest. Nii jõuan kõige lähemale iseenda olemusele, sügavasse hingepõhja. Kirjade kaudu vaatan oma hingepeeglisse ja annan ausa sõnumi Mehele. Sõnumi, et ma olen NAINE. 
See raamat sinu käes ongi teekond läbi nende kirjade mehe südamesse, keda armastan. Kirjutan kirju Mehele, kes esindab minu jaoks tervet meessugu. See võib olla äratundmine ükskõik millisele mehele, kes soovib mõista armastavat naist. Minu kirjad on ausad ja siirad, sest armastuses tuleb olla aus. Armastuskirjad, mida raamatust loed, on ehtsad. See raamat võib panna sind naerma, nutma ja ka lihtsalt pead vangutama, sest lugu, mida jutustan, on jõhkralt otsekohene. See on lugu sellest, kuidas mehe armastuse, seksuaalsuse, tunnetuse ja emaduse kaudu kasvasin ma ise armastavaks naiseks. Ei puudu ka mõtted ja lood valust, vägivallast, petmisest ja armukadedusest ning eneseotsinguseiklustest. Meestel on salasoov paljastada naine. Mina paljastan ennast ise. Maskid langevad ja sa näed naist sellisena, nagu ta tegelikult on.
Oled sa selleks valmis?
​

Keskikka jõudnud Eret on tammumas ummikteel. Juhuslik kohtumine kunagi tuntud, nüüd vananeva üksildase lavastajaga lisab naise ellu värsket hingust ning avab uusi väljavaateid. Ent kas me tegelikult ikka soovime seda, millest unistame? Kas oleme kindlad, et lavastame stseene oma elust ise? Või leidub kuskil Suur Lavastaja, kes ainsana otsustab, kas osaleme draamas või tragikomöödias? Kes ainsana teab, millal on õige aeg tõmmata ette eesriie? 

​
Puurmani kooli poolt välja antud viies kogumik koolielust. Siia kokku pandud lood ja pildid kõnelevad kooli tegemistest 2013 - 2018 ja piirkonna haridusloost.